Tuesday, 21 June 2011

Don't underestimate the things that I will do

tuleb nentida, et on asju, millele isegi minu stalkeriküüs taha ei hakka. those well kept secrets, ütlen ma selle peale. : ) kulutan vahel tulutult aega möne asja otsimisele teades, et hell yeah ma mingigi niidiotsani jöuan. a mis sest.

tahaks küsida eneselt, et a) miks ma ikka veel saares olen, b) miks mind mu telefonifelin kummitab, c) mis ma jaanipäeval teha võiks.
vastused jään köik völgu.

tahtsin tegelikult hoopis rääkida, et kiisu käis arsti juures ära vol 2. seekord sai süsti ja antibiotse ja viis süsti veel ootamas. oletavaks diagnoosiks sai põiepõletiku. pöidlad pihku, et köik korda jälle saaks. ise pean saare-orbiidilt (vähemalt möneks ajaks) lahkuma. natuke on mure, a samas eriti pole ka. vean kihla, et homme hommikuks on köik korras, sest kui ta maikuu alguses kadunud oli, ilmus ka selleks hommikuks välja, kui ma kodust lahkuma hakkasin.

muuhulgas tuleb tunnistada, et jöud & jaks hakkavad otsa saaama. hea, et nädal puhkust! ja vöib-olla kauemgi, aga ma ei taha seda teemat praegu puudutada enam. jah, mul on hirm tuleviku ees. Milan Kundera küll kirjutas, et "hirmu allikas seisneb tulevikus, ja inimene, kes on vaba tulevikust, ei tunne millegi ees hirmu." mötlesin täna sellele, kui autoga linna kihutasime. et üksköik, kui palju ma ei püüaks mitte kiirustada, mitte karta.. ei saa ma end praegu päris vabaks lasta. ei hirmudest, ei tulevikust.

vereröhku näitas täna kuidagi tavatult vähe, pulss oli ka pea et löö sekundis, päris normaalne. kust tuleb see rahu, kui tahaks mässata?

käisin täna maaöhku hingamas. söitsime vanaemale külla hetkeks-paariks. täpselt niipaljuks, et paljuräägitud produktiivse emase pojad jälle sündinud, üks alles, poega kaisutada jöudsin. tibupojal oli üks silm lahti, teine kinni, paarinädalane elukas vist. ja kahju, et kellelgi kaamerat kaasas polnud, ei saagi näidata, miuke kassisöber ma olen (emakass kurrus ja ronis poja järgi mulle sülle).

a pöhieesmärk oli surnuaias vanaisa haud korda  teha. mötlesin, et ehk leian sealt rahu, noh, surnuaiast...väga loogiline. jalutasin tuttavate ja vähem tuttavate haudade vahel, mötlesin, aga ei ahastanud. ja korraga tunduski üsna kerge juba. ja mötlesin, et a) milleks need hirmsuured graniidist kuldsete tähtedega hauakivid, b) tobedad pargipingilaadsed istumisalused, c) halenukrad laused hauakivil. olen öppind surmaga kergemini läbi saama. ja sellega seonduva halenukraga. raske on sellest juttu teha, vöib kergesti söimurahe kätte sattuda. ma tean väga hästi, mida lähedasekaotus tähendab. ja ma tean, kui raske sellega on toime tulla jne jne jne jne jne..
ah!

eile öösel taipasin niikuinii, et önn on üürike ja ebareaalsuse etalon. aga siiski tean, et seekord on teisiti.

ees ootab paar head teost veel. önneks.

No comments: