Sunday, 29 May 2011

see on see on see..

..ehk carpe diem (, my ass!) ehk mu sees on (nii) suur önn.

konstateerin fakti, et hakkan vist hulluks minema. ja kui ma kohe ei kirjuta, siis unustan ja magan kõik peast minema. aga köigepealt tuleb teekord kaardistada (nii sportlikust (jejejeah!!!!) huvist). statistika huvides siis 3+5,5 (arvutage siis, körgem mate).

see päike siin töuseb ja loojub ja paistab kuidagi eriti veidrate nurkade alt, sest ta paistab siia tuppa ko-gu-aeg, on mul tunne, aga ei tea, kas on öige.

ma ei tea, miks mu sms-draftides söna 'jalgratas' oli, küll aga tean, miks seal nüüd sada muud söna on.

ehk lugu sellest, kuidas lihtsalt Toomemäeavastamisest sai retk 'tunne oma kodulinna'. kuidas jalad mind kodu asemel varahommikusi ronge vaatama viisid, avastama, et Taara pst on maailma (loe: Tartu) ilusaim tänav, et tänavad ei ole üldse nii pikad, kui nad tunduvad, et Laulukaar on ikka alles, et järgmine kord mind nönda kutsuvale Jänese matkarajale minna, et see väike haisev mülgas seal vist too Supilinna tiik, et linnud töesti laulavad nönda kaunilt. ja et kodu on ka olemas.

Hiie, ma tahtsin sullle öelda, et Hiie tänav on üks ilmatu pikk tänav, aga pean täna kahjuks sönu sööma (sest muud mul süüa pole ja poed avatakse täpselt nii hilja, kui ma juba õndsat und magan). töin ennist paralleele kuidas Eesti end läbisirgeldades-sõites peopesasuuruseks muudab. sama on Tartuga. vöi ma arvan lihtsalt, et täna on see hommik, mil tänavad lühikeseks saavad. (ps, Hiie kooli hoov on armsaim, mida tean.)

nüüd ma tean, et viimane lahing Tähtveres Tartu vabastamiseks peeti 14.jaanuaril. aasta oli siis ei rohkem ega vähem kui 1919.

ühtäkki olin jöudnud....köigi arvestuste järgi oli kodu igatahes lähemal kui Lauluväljak. et mis möttes, kust see sinna sai?! päike oli hingematvalt ilus ja mul tunne, et viskaks murule pikali vöi.. önneks polnd see juba eos hea möte. kolmeaastatagusest jalutuskäigust Inksuga sinna oli meeles, et mingi tee viis jöeni ja seal kusagil oli mingi liiv.

 könnid ja könnid, aga jögi vastu ei könni. aga eks loll könnib ikka nii kaua, kuni ta löpuks vastu tulebki. enne, kui ta tulla jöudis, jöudsin mina, loll linnalapsestunu möelda, et millal see rohi ikkagi nii pikaks kasvas, et kus ma elanud olen ja huvitav, kas emanögesed on sama pehmed kui kunagi siis, kui mina veel väike olin. olid küll!

enne seda, kui jögi töesti vastu tulla jöudis, jöudis Jänese matkarada mind kutsuda. aga kutsega ta seekord piirdus, mo jalad seda tatsama täna ei läind. küll aga tuli tödeda, et mülka aka Supilinna tiigi ääres on töepoolest metsik linnulaul.

ja siis ta tuli, kus ta pääses - the almighty Emamjögi. ja siis... ma pidin önnest löhki minema. sest linnud laulsid nönda ilusasti ja kalad sulpsasid vees ja pardid üritasid end körkjatest läbi ujuda ja kalamehed püüdsid kala ja kui ma poleks teisel pool jöge olnud, oleks ma ilmselt juttu tegema läinud (te olete ägedad!). ja päike päike päike ja rööm mu sees aina kasvas, et ma saan mööda oma lemmiklinna lemmik Emajöe kallast jalutada ja mul ei ole kuhugi kiiret ja mul on nii hea.

ja siis mu röömu veitsa rikuti - jalutas vastu öige kurja olemisega vene tädike, kes mu käest kella küsis ja kui aru ei saand, et ütlesin, et 6 läbi natuke, haaras ta mo käest ja vaatas ise kella ja siis täna öige viisakalt. gggrrrrgghhhhhhhh.

kodutänavale selga pöörates (oli veel vaja) tunudus mulle, et auto ei söitnud mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, ise teades, et tunnen Laia tänavat nagu oma taskut ja jumalaeest, et see on ühesuunaline. mööda Jaanit Laia poole tatsates, automüra kuuldes ootasin taas, et auto tuleb teiselt poolt. sealt, kus ta tulema ei peaks. ootamatused, ma armastan teid!

ja vaatamata sellele, et ma kohe üldse hommikuinimene ei ole (vastav särk ju skandeerib ka seda!), meeldivad mulle KOHUTAVALT väga säärased varahommikud. mötlesin mis mötlesin, aga välja mötlesin, et hommikud on lihtsalt SUUREpärased siis, kui ma ei ole vahepeal magama läinud. (päike on juba körgel)

sirelid öitsevad.

ma ei tea, mida mu jalad nüüd selle peale homme ärgates ütlevad. aga ma olen önnelik ka puhatud. karmavölg (selleks korraks!) tasutud. höissa!

3 comments:

herz said...

ma ei tea, miks sul draftides "jalgratas" on, veel vähem suudan ma defineerida oma kontaktides telefoninumbrit nime all "helista" või seda, KES selle sinna pani või kes selle nr omanik on...aga kevad ja need hommikud... need on võrratud indeed ;)

hiie said...

nii ilus postitus :) ei ole kade üldse, ei, ei, ei

tr said...

:D möni meesolevus kindlasti. lootuses, et ehk läheb õnneks.