Saturday, 30 April 2011

kas ausus päästab maailma?

noppeid keywordidest, millega siia jõutud: impressionism (hmm?), nali (nalja peab saama...noh, kas sai?), voku (haha, mida ta küll siit leida üritas...), kas ausus päästab maailma (ei saa ju, kui armastus juba päästis), krt küll hängin (hängin on fridays nt?), tahtsin rääkida ühest loengust religioon õhtumaises kultuuris (: D), wicked game kuressaare (...hahahaha) ja kõige parem: "grab a boob day". no words needed.

friday i'm in love

rändomfakte elust enesest:

* poes, müüja:"ja mis aasta väljalase sina siis oled?"

* mina, Zav-ist möödudes, keegi noormees:"oioioioi, neiu, te ületate kiirust!" 

* miks on mu wc-l VÄLJApool lukk & võti? et.. oleks siis seespool või et see muidu kinni ei seisaks, aga ei, see käib veel eriiiti raskelt lukku ka. aga põhiküsimus on ikkagi selleks, et kelle eest seda siis lukustatakse? purjus tolade, kes siit mööduma juhtuvad? milleks? kui välisuks niikuinii lukus ei käi, samas, üksöö käis ja maailma kõige lollakama koodikomboga lahti tuli.

* silt Illegaardi ukselt:"WC kasutamine mitte-klientidele 1€" i wonder why, miks sealne ümbruskond end kergendavaid härrasid täis on...

* ma nii tahaks, et feissbuk oleks natukene targem ja et Mökus sõlmitud tutvused kajastuks järgmine päev seinal "x and y are now friends after both attending MÖKU." aaaahh....

* nägin unes, et olin Muhus vanatädi juures ja äkki jooksid kõik tuppa, lukustasid uksed ja värgid, keegi karjus:"see vägistaja on jälle liikvel, MEIE HOOVIS!!" vaatasin  siis õue ja nägin mingid kuuekümnendates mitte eriti härrat. meest. vanat meest. ja siis koputas keegi uksele. päriselt. ärkasin ja tardusin umbes soolasambaks ja ei julgenud avama minna. kui jõudsin aru saada, et wait, what, see oli uni, ja ukseni loivata, oli  koputaja kadunud. küsimus suurele ringile siit - kes käis laupäeva hommikul kell xy minu uksele koputamas?

* see on ka muidugi tore, kuidas mind linnas ära tuntakse - 5 minuti jooksul kaks isendit, üks pooltuttav, teine kontvõõras. "ah, sa oled see x ju!"

* Violet Hill

Tuesday, 26 April 2011

kui hommik on õhtust targem, siis sellest järgmine hommik on veel targem. aga et õhtud pole kunagi eriti targad olnud, eriti pärast 2am-i, on jõutud samasse punkti tagasi. rumal-rumalasse õhtusse.

aaaaaga we'll see, kuhu see viib. optimismi jagub. ja on põhjust.

Monday, 25 April 2011

lühem jutt pikkadest

ma teen lihtsalt ja lühidalt, kuna ma alustan seda sissekannet juba umbes kolmandat korda ja päeva. varasemad draftid olid kirjutet puht emotsioonide najal, siis... ah, kopeerin paar lõiku.

jutt oli säärane, et vaatasin eile hommikul telekat, nähtavasti mingit muusikakanalit. MTV äkki? saade oli music for the masses ja õnneks ei tundnudki end väga massina, sest rekogniseerida õnnestus vaid Cindy Lauperi "i drove all night". M:"kas see on Madonna vä?" - "Madonna ei näeks nii odav välja".

ja et palun öelge sellele inimesele, kes mulle kunagi autojuhilube välja kirjutama peaks hakkama, et ta seda jumalaeest ei teeks. suudan juba jalakäijana kaunis hulle liiklusohtlikke olukordi tekitada. sest ma lihtalt käin pea pilvedes.


või siis et hommik on õhtust targem.

ja siis veel seda juttu ka, et mo ära võlumiseks vist ikkagi niisama tore & ilus olemisest ei piisa.

ja lühikokkuvõte möödunud nädalast on säärane (ma lihtsalt tahan, et ma teaks, et te teaks, et mul oli tore & hea & kuidas ma elu armastasin):
esmaspäeva ei mäleta. äkki pole olnud? ilmselt oli veel kiire-kiire peoasjadega.
teisipäeval hakkasin peaaegu et palaviku kätte murduma.
kolmapäev oli the Day. Ehk Akadeemikute valik: semiootikud pidu. ja mis te arvate, kui kuradi uhke ma selle üle olen? kui tore meil oli, kui palju rahvast oli, kui äge MID oli, kui kiiresti ma kriisiolukordades reageerida suudan (sealjuures ise ka imestades), kui ägedate inimestega mul tutvuda õnnestus; ja nüüd, kui muljed üsna lahtunud, suudan mõelda isegi tulevastele üritustele. sest kui maailmapalju targemaks ma sain. kui palju ma teinekord teistmoodi teeks. ja.
neljapäeval õnnestus end veidi välja puhata sest melust. õhtuks oli vaja end ikkagi välja vedada ja Gennijauri teha ja härrad endasse 2sekiga armuma panna ja hulganisti draamat tekitada. Cheers!
reedel tegin peaaegu saatusliku otsuse koju jääda, aga kuna kassil on jooksuaeg, tormasin ikkagi Voku juubelile ja.. no kus oli alles pidu!
laupäev jätkus samas rütmis samas kohas. mõningaste komplikatsioonidega.
pühapäeval olin armunud. elusse.
aga enam ei ole.

täna oli Öölaulupidu & jaur psühholoogidega.
ja nüüd
ma ei oska enam
olla.
kuidagipidi mitte.

Friday, 15 April 2011

hvakit, kuidas ajab närvi asjade aeglane kulg. ma pole ise ilmselt ka mitte asjade orgunnimisprogressi kulgu liikumapaneku musternäidis, ilmselt käibki kommikatsioon vastastikuste erroritega, hvakit veelkord.
aga ma ei saa siinkohal enam midagi teha. mitte halligi. tuleb oodata (ja võib-olla ka kommunikatsioonivahenditest eemalduda mõneks ajaks).

elu on põnev, täna essa kodulebopäev, mille plaanisin koristamise alla panna, nüüd ei saa kööki teedki keetma mindud. oleks tarvis lihtsalt kõik valimatult kirja panna, mida teha on tarvis. ja siis veel jooksma jõuda, mida ma praegu jõudsasti öiste jalutuskäikudega asendanud olen, möödunud öö siis Supilinn.

kusagil mujal on muu elu ka, kus praegused valikud ei ole iseenesestmõistetavad.

toimub prioriteetide ümberhindamine, eesmärkide kirjapanek ja kaardistamine, monoloogid iseendale ja kevad. kevad kevad.

Thursday, 14 April 2011

in the corner of life, love and adventure(s)

võib-olla peaks proovima kuidagi nädalastest seiklustest kokkuvõtet teha. täpselt nädal tagasi ju saabusin Tartusse tagasi ja..

...ilm oli siis veel kehv-kehv märg. ja külm (õigupoolest ma näiteks ei märganudki, millal köha päriselt mööda läks - paar esimest päeva siin-seal veel ravisin). ja kodus ees ootav kaos.



tjah, kiire kõne omanikule selgitas, et ahjuehitus venib veel 3 päeva. eks ma siis korjasin oma seitse asja kokku ja kolisin...

...sõprade juurde - kord siin, kord seal. neljapäevaks oli plaanitud ülepikaaegne Genklubikülastus, seega otsustasin logistika huvides Karmeni pool ööbida. pidu rokkis me maailma ja elu oli tore, vaatamata kodutustaatusele.






reedel jaurasime Minni süntsil ja veitsa linnas ja taaskord ei vedanud jalad kaugemale kui Karmeni poole.
laupäeval oli Kosmiliselt Pop Pidu, nalja rohkem kui...vaja. üle piiiiika aja mõnus pikk jaur väga-väga heas seltskonnas ja kõik oli nii, kuis' peab. öömajale laekusin A-Towni Hipikommuuni.
ka ega pühapäev kodulebotähe all ometi mööduda saanud. ajasime end Getsi juurde kesklinna teed jooma-kooki sööma. venis pikale, aga jõudis veel Karmeniga kokku saada, tšillläksida ja plaane pidada (ja teostada). äkki ikkagi teinekord peaks poeprotsetuurid kiiremini ära tegema? ka..

...esmaspäeval ei lõppenud trall. kuna ahjuehitamise kolmest päevast sai ikkagi neli, tuli ja esmaspäev Hipikommuunis veeta ja rõõmuga. päeval shuutisime Toomekal Kristiina kollektsiooni, naersime purjus alakate & mendisaaga üle ja kusagilt koorus geniaalne idee esmaspäeva Maritiniga tähistada. Martini, kevad, sõbrad, Sassu...mida veel elult tahta, eks. ainult ühte kohutavat enesetunnet ja mittekoolijõudmist. i approve....not. samas päeva teise poole üle vist ei kurtnud: filmiloeng ja "Appliedsemiotics" näituseavamine. ahjaa, tagasi koju kolisin ka teisipäeval. oli raske, oli kass, aga öised seiklused Toomemäel ja mujal korvasid üksinduse, et...

...kolmapäeval uuesti kassima hakata. tegelt mitte eriti, rõõmustasin vaba päeva üle ja trippisin pärastlõunal uuesti Kristiinaga Y-galeriist läbi, et näitus uuesti üle kaeda. sealt lippasime galerii Noorusesse TKK "Ekraanimüra" vaatama. aga see poolikuks - tunnikesega ei jõudnud vist poolepealegi. täna uuesti! 
pärast peaaegu et galerii kohe-kohe sulgemist lippasime das Ylicooli peahoonessse semiosalongi Marco Laimre loengut kuulama. omapärane, mis muud. pärast seda koju värisema tulles oli asi selge - õppida, õppida, õppida. aga miks peokutsed tulema hakkasid? ja mitte tavalised kutsed. selge, korra Trepist ja Maailmast läbi käidud, jäi peale ikkagi vana hea Genklubi mõnza spontaanse peoga. no seal kohe ON hea olla. tahtsin juba õhtu kordaläinuks lugeda, kui aga...

...lahkumasättides ei leidnud OMA jakki. viskasin nalja, et 'raudselt jalutas keegi sellega minema...nagu Lauril kunagi juhtus', aga mida polnud, seda..polnud. lähemate kalkulatsioonide ja otsinutega selgus, et võtmed ja sall olid, jumalteabküllmiks, aga õnneks, maha visatud - sai sooja, sai koju, ja oma mantel baari unustatud (kui ikka oli sama tšikk, milles ma aga 90% kindel olen). ega's midagi, jäägem sündmuste käiku ootama.
samas tänane äratus oli peaaegu vähemalt sama kuld kui ühikas kunagi, kui  töömees oma võtmega hommikul kell 10 sisse sadas. täna...
..koputus. koptus kaks. kolm ka vist ja läks ära. okai, mingi postiljon raudselt, koputagu terviseks, mina...magan. aga nej, veitsa aja pärast meeshääled ja uued tuuled..ptüi, koputused. seekord ka võtmega surkimised ja veitsa vist isegi vandumised. ega's midagi, unine nägu ees, juuksed sassis, uks lahti - omanik ja noh see..ahjutüüp jälle. "on tarvis veel üks asi korda ajada". no naiss, aitäh. tuba (ja kõik muu) paksu tolmu täis. aitäh. tea, kas nüüd saab natuke jälle rahus elada. 

(imelik, et kaks pealtnäha nii erinevat inimest koos elada saavad, ma nüüd eelarvasin jälle, aga mu empaatiavõime on üsna hea, kuulge...ah, ükskõik)

if it ain't fun
it's probably
not worth it

Saturday, 9 April 2011

aega on null, elu on seiklus ja varsti raporteerin. luban.

Sunday, 3 April 2011

pain doesn't go by*

äää, noh. ma nüüd ei teagi. vaadake, oli jutt, et ainult SINU hääl loeb ja SINA saad muuta...maailma? aga...ega ikka ei loe küll. või vähemalt ei vii mind rahuldavate resultaatideni. ju siis peab ikkagi möönma, et vahel tuleb asju teha lihtalt selleks, et hea oleks olla. või mõnel muul säärasel eesmärgil. miks ma üldse sellist jama nii tõsiselt võtan? noh, ma vist pean vastama, et mind on muusika rütmis hingama kasvatatud, igasugu säärased saated/projektid on meie peres lihtsalt kogu aeg hinnas olnud. nii et...tänks, emps! minu melomaanlus on tänu sulle säärasel astmel praegu.

ja kui järele mõelda, siis see muusikaline hingamine, mille ma siit kodust saanud olen, on üks tänuväärsemaid asju. loomulikult need blablabla ausus ja sellised klišeeväärtused. aga jah, just see, et
mul ei olegi võib-olla enam seda amitsiooni, et ma tingimata peaks saama maailmakuulsaks lauljaks, muidu suren. võib-olla tuleb kunagi see aeg, kui ma seda, mida ma praegu seespidiselt läbi elan ja sünteesin, väljapoole projitseerima hakkan. aga see peab olema õige aeg. siis, kui ma ennast rohkem leidnud olen. mhmh. praegu tahan olla väike käsnake, kes endasse muusikat ja tundeid siit-sealt haarab. nojah, kõlab ilgelt tobedalt ja nii, nagu mulle üldse ei meeldiks öelda, aga ma ei tea, mida ma siin maailmas rohkem armastada võiks kui mitte muusikat. võib-olla seepärast, et ma olen jube laisk ja teised muud asjad nõuavad tegutsemist, mida mulle kahtlemata ka teha meeldib, aga muusika lihtsalt tuleb ja hitib ja ega siis ei jäägi muud üle kui alistuda.

ja tuleb tunnistada, et on neid päevi, kui sönad ei tule peast välja. või südamest. ja täna on üks selliseid. mul oleks oi kui palju jutustada. näiteks sellest, kuidas ma Tallinnas käisin Ewert and the Two Dragonsi uut albumit kuulamas või sellest, kuidas ma ürituses nimega Pop Tsirkus vol. 3 väga pettusin või sellest, kui mõnus on Saarekodus vahelduseks olla või sellest, kuidas ma end hullult galvaaniliselt tunnen või ka sellest, kuidas ma taaskord hääle ära köhinud olen....et noh...aga....sõnad ei voola lihtsalt siia täna väga loogilises järjekorras.

nojah, kuulake seda.  *