Sunday, 6 March 2011

The more I do, the more I realize I do nothing (at all)

Kallid lugejad, sõbrad ja niisama juhusikud uitajad. Tahan nüüd veelkord rõhutada, eriti teile, kallid nooremad lugejad, kes te veel ülikooli astunud pole: ma ei taha teie illusiooni, ootusi-lootusi purustada, aga ülikool, eriti TÜ, ei ole küll see koht, kuhu te tulete kindla visiooniga amet selgeks õppida, et siis tööturgu vallutama asuda. Ma olen korduvalt ja korduvalt, eriti semiootikatudengina pidanud vastama küsimusele, et kelleks ma omast arust siis saada tahan pärast ülikooli. Aga ma ei ole sellele kunagi vastata osanud, õigupoolest. Mitte seepärast, et olukord eriti nutune oleks.

Oeh, kallid, ülikool on minu jaoks eelkõige ikkagi eneseotsing, proovilepanek ja teisalt ka, okei, I admit, võib-olla ühiskonna surve ja lapsepõlvepikendus. Ma ausõna oleks ammu kusagil kutsekas või tööl, kui ma teaks, mida ma teha tahan. Jah, olen korduvalt öelnud, et näen end kõige meelsamini kusagil meediamaastikul tegutsemas, aga täna ei saa ma paraku öelda, et see mu ainus ambitsioon oleks.
Paraku või pigem õnneks on neid asju, mis mind paeluvad täna rohkem kui ma teha jaksan. Öeldakse jah, et kes kõike teeb, ei tee tegelikult midagi ja paraku praegu nii ongi: kui varem hõivasid mu vaba aega teater, muusika ja (aja)kirjandus, siis tänaste eneseotsingute rägastikus ei ole ma oma kohta päikese all veel päris hästi leidnud.

Uitan üksiku hundina ringi ja - ei saa öelda, et oma uljaspäisusest grammigi kaotanud oleks, aga pool aastat iseeseisvat elu on veitsa ettevaatlikumaks muutnud küll. Viimasel ajal olen asjad, milles siiralt kahtlen, pigem tegemata jätnud. Näiteks hõiskasin ma vahepeal, et plaanin TÜÜEsse kandideerida, sai isegi motivatsioonikiri valmis kirjutatud ja muud asjad korda aetud, ent päev enne tähtaega, kui olin äsja erialavahetuse tee ette võtnud ja ajakirjaniku apoliitilise steitmendi võtnud, otsustasin siiski mitte kandideerida. Teisalt juba seepärast, et tõotab tulla kaunis intensiivne kevadsemester ja koolitöid peaks jaguma. Ent üritan kõike võimalikult iisilt võtta.

Tagasi ametikuvaliku teema juurde tulles - ah, ma olen aastaid dilemma ees olnud - vähemalt sama palju, kui suure jõuga mind ajakirjanduse poole tõmbab, paelub mind tegelikult ka poliitika ja ma ausalt ei välista, et ühel päeval ma kuhugi erakonda astun ja kuhugi kandideerima asun. Aga seda kindlasti mitte enne, kui olen siin ülikoolis tarkusepagasit piisavalt täiendanud ja kindla missioonitundega sinnamaile astumas olen.
Mis on aga paradoksaalne nende kahe puhul - üks ei soosi teist ega teine esimest. Ehk et olla hea ajakirjanik, ei tohiks ma ühegi erakonnaga seotud olla ja mis tegija ma poliitikas pelgalt oma ajakirjanikuharidusega oleks.
Ja kui see kõik on naiivne ja kommentaare stiilis "neiu, te pole elu näinud" esile kutsuv, siis jah, on tõesti, aga nii on praegu õige. Ma ei tea, kas sai kõik kirja, mis viimasel ajal kripeldama jäänud on (muidugi eriti naljakas on nüüd see, et igalt poolt on pead tõstmas steitmendid stiilis "tjah, ma ausalt mõtlesin, et mis sa selle semiootikaga nagunii teinud oleks").

Hõissa! Varsti juba ametlikke uudiseid, seniks - kes teab, see teab (kõlab jube tobedalt, i know, aga lubasin enne mitte hõisata, kui ametlik kiri ette näidata on) või lugege ridadade vahelt.
Muist asjust nagu valimised, kevad, mu-kass-on-hull, silmarõõmud, nohu, koduvegeteerimine, modellikarjäär, kupeldaja-amet, projekt "Suveks vormi!" kirjutan hiljem. Ahjaa, korter vajab koristamist!
Adios!

No comments: