Sunday, 27 March 2011

laul*

(ma) hakkan (vist) sürrealiseeruma, aga kindel pole. lihtsalt reaalselt selline tunne on, et rahulolu ja rahutus on korraga peal ja see ei ole eriti reaalne tunne, mind saadate ilmselt Kuule või Marsile selle jutu peale.
hääküll, tahtsin seda öelda, et mul on umbes siiralt ja umbes sama palju niisama hea meel Teele üle, noh, guugeldage ise välja, mis värk on või äkki olete ise piisavalt targad  (ma nüüd natuke aega teietan, sest avastasin tänu sellele almightyle masinale, et teid on lausa mitu, kes seda siin loevad, noh önn ja rööm, mis ma öelda oskan, uhke värk).

noh, möningate hirmu- ja öuduslugude taustal hakkab tunduma, et lisaks sellele, et ma tropimagnet olen (viimane kord läks küll õnneks jälle mitte olla ja võib lausa uskuma hakata, et ka minul on lootust (jälle) normaalsete (siinkohal jätan defineerimata selle omadussõna tähenduse, vaieldav) peoleode hingekirja (tagasi) saada) juhtub minuga kogu aeg midagi. näiteks olen viimase nädalaga terve kahe-kolme talve jagu külge maha pannud. tavaliselt ma ikka olen saanud teiste kaaskodanike üle vaikselt irvitada, aga tuleb välja, et ka minust on saanud säärane uljas- ja/või udupea nagu nemad (alatihti küljemahapanijad). önnetustejada  algas, ma julgen väita, alles nädala teises pooles, kui asjaajamishoos telefoniga "jaja, ma lähen koju ja siis...KURAT KÜLL...helistan sulle" rääkides vasaku küljega veelombis ära käisin. meeldiv, not(t). ja lõpetades praeguse Toomemäelt poolselg-poolkülg allalendamisega (kuigi lendamine on selle aktsiooni kohta liiggraatsiliselt öeldud).

aga üldiselt elagu galvaanilised elevandid, mimikrid (jah see peab nii olema, ärge tulge mulle isegi rääkima, et ma düsgraafik olen, mida aeg-ajalt teatud seisundites muidugi ette tuleb, olen).

ja mu vanad hirmud on tagasi. vaatamata "pole mõtet karta ega/ja põdeda".

* ei saa laulu, otsi ise.

No comments: