Sunday, 20 February 2011

ma ausalt ei tea, kuhu koer on maetud

hiie kirjutab, et usk asjade loomulikku kulgemisse on kõige ilusam religioon maailmas. nii need asjad siin kulgenud on. on tarvis uskuda, on tarvis unistada ja seejärel unusatada. see on ainus edu valem (minusuguse hädapätaka jaoks).
ma ei tea, millistel ajahetkedel ma neist kahe viimase päeva sündmustest üldse unes näha oskasin, aga nii see nüüd läinud on ja läheb edasi, sest kino ju ometigi peab saama, nagu nad kõik räägivad!

tahan teada, kuhu kadus soojus mu toast, et ma essat korda siin kampsuni selga tõmbama pidin (võib-olla  tõin lõpuni kolitud-allkirjastatud lepingutega siia Sõpruse kaheksateistkraadise tuuleiililise toakülma?).

2 comments:

herz said...

"kino peab saama" on lausa mu moto :)võin vabalt sheerida seda :P

tr said...

jep, mõtlesin sind otse tsiteerida ka, aga ei tea, kuhu see mõte kadus. eile, kui natuke vähem kino saanud oli, sissekannet alustasin (aga ilmselgelt sellepärast, et kino jälle saama hakkas, pooleli jäi) tegelikult konkreetselt sind tsiteerides selle steitmendiga. :D