Monday, 28 February 2011

vanad (silma)rõõmud on ringiga tagasi jõudmas, põhjus: kevad.

näen õige veidraid päevakajalisi unenägusi, huvitav, mida Freud nende peale ütleks ja huvitav, kas ma siis tõesti...

distants on raske.

monoloogid iseendaga. saavad varsti kirja pandud.

kevad.

Friday, 25 February 2011

tantsupalavik*

 vaatasin ennist Ühtse Eesti Suurkogu ära ja eeee.... ööööö... äääää... (väga mannetu), aga peab tunnistama, et olin päris...üllatunud. või mitte isegi üllatunud, aga.. ah, suva, mulle meeldis väga, mis sest ikka, et mu tähelepanu üritas kallis armas fämili peaaegu sajaprotsendiliselt hajutada. aga pole viga, sain oma elamuse ja ajendi the Rise and Fall of Estoniale minekuks kätte. seega küsimus suurele ringile - kes tuleks minuga? mingi 25 või 26märts äkki või siis ka aprilli alguses oleks okei.

olen juba suur tüdruk ja ei ütle enam kõike välja, mida mürgine sülg suhu toob. teate, see on väga halb, sest mis meist, nais-/ussisoost siis ometi saab?et noh, käin ringi ja kogun kogu mürgi endasse küll, aga millalgi tuleb see kuhugi kellegi pihta paisata ka ju, kardetavasti jälle süütute sigade pihta.
aga üldiselt on mul ikka (veel) päris suva. 

Nad tulid põõsastest välja silmist purskamas leek
Suur imestus oli leida ainult naist enda ees

Seisin seal

Nende ees
Jüriööl

unenäod on ka päris veidrad - näen viimasel ajal jälle unes, kuidas ma ühte randa jõuan, kus on vahelduva eduga (oleneb unest) suured või keskmiselt suured kaljud. aga ikka see üks ja sama rand. kas see on päriselt ka olemas? palun ole. sest ma nii tahaks, et see oleks mingi märk (mida ta kindlasti on, muide, semiootikud on viimasel ajal jõle moes - kord kirjutab meist Postimees ja eile lugesin mingit asja isegi Kroonikast).
täna öösel nägin kuidas ma olin mingis poes...ja päike paistis. rohkem ei oska seda emotsiooni edasi anda, aga kõik oli äge old-school.

olen avastanud, et üksielamine/-olemine on lahe. haha, ükskõik kui robustselt ja vihkan-elu24.eelikult see ka ei kõlaks, aga praegu on see aeg.

hümn

* ära küsi palun midagi
et noh, nalja peab saama.   ja veel - pealkirjad stiilis "Saarepeedil vahetus volikogu juht" ja "Veepuuduses Austraalia on endiselt üleujutuste küüsis" tekitavad ka päris huvitavaid assosatsioone.

pingviika kohta ega muud polegi öelda, kui et Ene-Liis nägi väga kaunis välja ja ehk kuuleb neljapäeval lisaks teatrijutule ka sealseid muljeid.


ps, mis nende kaevu kukkumistega ikkagi sel talvel  on?! eile jälle:"Raplamaal kaevu kukkunud mees hukkus". mis mõttes??!

Thursday, 24 February 2011

kuidas pääseda presidendi vastuvõtule?

1) avada söökla
2) päästa keegi kaevukukkumisest
3) haakida end mõne kompu riigikogulase käevangu
4) sebida end presidendiproua trennikaaslaseks
and the list goes on and on.
kõik selleks, et rahvusmustrilise kampsuniga presidendiprouat kogu Eestimaa rahva (isa täna spekuleeris, et huvitav kui suur protsent täiskasvanud eestlasi pingviikikat jälgib. mina:"count me in" dääd:"pf, sa pole täiskasvanu ju." no kuulge härra! aga spekuleeris 80 peale; mina ei usu) ette embama pääseda.

tsiteerin taaskord herzi:"kino peab saama!" eksole!

in spirit golden

ärkad kell pool kaks päeval, päike paistab tuppa (tegelt ei paista, sest siitpoolt maja akendest näeb vaid päikeseloojangut), et ALO-TV saatel vabariigi auks püha lõuna söömaaeg maha pidada. sööd, kuni avastad, et oled üks suur pühadepall... ah, fämili, aitab küll - tulin koju sööma küll, aga nii palju poleks nüüd ka vaja olnud.

juuksevärvimistalgud ja pingviinide paraad ja hea kohv ja Postimees ja Uudise Käsiraamast ja tere, kevad. ja kui homme on ilus ilm, teeks väikse fotoshuudi, sest avastasin täna, et mu armsat jänesekasukat pole veel ühelegi fotole jäädvustatud.

Tuesday, 22 February 2011

olen kodus, mõtlen asjade üle ja ei leia ennast. praegu.

  • Priit Pullerits "Ajakirjanduse põhižanrid"

Sunday, 20 February 2011

dust lane

ma tahaks, et maailmas oleks vähem bürokraatiat ja asjaajamisi ja kohustusi ja sundimisi ja et ma saaks lihtsalt kulgeda ja keskenduda elunautlemisele ja et ma ei peaks mitte millegi pärast põdema, jah, võiks ju mitte põdeda, aga siis jääks põdemised põdemata ja nii mõnigi asjalik asi tegemata ja see pärsiks taas piiritut elunautlemist. vahel ma mõtlen, et inimsuhted on ikka hirmkeerulised ja hullem tragöödia kui kõik muud asjad mu elus, mis parajagu viltu veavad.
aga olen üllatunud, et enesekontroll on küll leveli võrra kõrgemale tõusnud. olen suutnud vältida viimase nädala jooksul juba vähemalt kolme tobedat murdumiseelset olukorda. või niisama tobedat.


ok, hala lõpp. homme lähen ajan selle bürokraatiajama korda, hakkan uuele tunniplaanile mõtlema ja siis kas õpin mõne uue triki selgeks või sõidan ära koju või mõtlen kolm korda ikkagi järele: reedeks on juba kaks väga otšen ahvatlevat plaani, mõlemad eri linnadega, aga kuna sai pühalikult ja väga siiralt tõotatud, et märtsi alguses külastan pealinna, siis jääks ainult plaan number üks. aga kuna see hiljutitste sündmuste taustal natuke triviaalsemana tundub, siis valin vist plaan A ja sõidan koju fämilit külastama.











ja - jää jumalaga, armas Sõpruse puiestee!



ja ma tahan, et sina, just sina, tuleksid mulle mu kastihunnikulise koju külla, 'cuz i know you wouldn't mind. ma mõtlesin juba loetud ajad tagasi välja, milline mu ideaalne...ei, mitte ainult meesideaal on, vaid mida ma üleüldse inimestes nii meeletult hindan: ei, mitte see tüüpiline aususaldusväärnetoresõbralik jama, 'cuz no kes meist ei tahaks, ent meiega kenasti käitutaks, see on nagu veits elementaarne. 
ma armastan hullumeelsust, seda karjuvat omapära, mis tihti on lausa tüütu. aga et see tüütu ja seeditav oleks, armastan hullumeelsust segatuna ratsionaalsuse ja empaatiaga. hea empaatiavõime on üleüldse peaaegu a ja o - vältimaks tüütuid (järele)pärimisi (ajakirjanikuna peaks nuhi- ja pärimisskille muidugi arendama - ma ise) - loomaks platvormi teineteise überulmeliseks mõistmiseks ja tajumiseks. ma arrrmastan seda, kallid inimesed, kui te teate täpselt, mida ma tahan ja loete seda mu silmist ja mitte ainult silmist, vaid kehakeelest ja  noh.. kuradi empaatia, ma ütlen!

ja armastan Yann Tiersenit.



ma ausalt ei tea, kuhu koer on maetud

hiie kirjutab, et usk asjade loomulikku kulgemisse on kõige ilusam religioon maailmas. nii need asjad siin kulgenud on. on tarvis uskuda, on tarvis unistada ja seejärel unusatada. see on ainus edu valem (minusuguse hädapätaka jaoks).
ma ei tea, millistel ajahetkedel ma neist kahe viimase päeva sündmustest üldse unes näha oskasin, aga nii see nüüd läinud on ja läheb edasi, sest kino ju ometigi peab saama, nagu nad kõik räägivad!

tahan teada, kuhu kadus soojus mu toast, et ma essat korda siin kampsuni selga tõmbama pidin (võib-olla  tõin lõpuni kolitud-allkirjastatud lepingutega siia Sõpruse kaheksateistkraadise tuuleiililise toakülma?).

Tuesday, 15 February 2011

madu-uss

suhtefiaskode suunas laulan ma küll eii hooooliiii (8) ja kõik vähegi lasteaeda-varapuberteeti meenutavad stseenid aitäh, ma ei vaja teid. ei viitsi isegi närve kulutada ärritumise peale ja keeran näo päikese poole tagasi. tahaks küll karjuda, et issand jumal, maailm, mis sul viga on, aga.. ei karju. olen viisakas neiu. neelan alla. õpin sellest seda, et kõik asjad ei pea ringiga tagasi jõudma ja liiga palju kordi ei tohi naiivne olla. vahel peab olema, aga kusagil saab ikkagi mingi arv kordi täis.

mind tabas täna öösel unetult voodis hambavalu trööstides ja küljelt-küljele - vanaema sõna - kikerdades nii hea idee. noh, tegelikult oli see mõtteke mu peas pesa pununud juba sügisel, aga talvel pressisid muud asjad peale ja sinna see jäi. nüüd, tublide kursakaaslaste päringute peale kaevasin selle jälle üles ja olen vastavasisulisi kirju laiali saatnud ja olen üks suur ÄREVUS. tahan ära magama minna, et hommik kiiremini kätte jõuaks ju mu kirjadele vastataks. sest nüüd ma tean, mida ma teha tahan.

hambaravist öeldi, et sorri, meil kõik arstid haiged ja reedeks saaks aja. kuna ma väga-väga tahan sinna minna, siis ma otsustasin, et suudan oodata. praegune prognoos on, et pean edukalt vastu (iseasi, jah, KUI edukalt). niisiis selle saagaga.

kooliasjadest ma oleks peaaegu kõige kaelamurdvama ülesandega hakkama saanud, aga usin päevaleht oli juba minu uudise ära trükkinud, no gaad demit! vähemalt töötab Ilmar heas lehes ja Tartust ära kolimine läks asja ette, mul on hea meel! aga iseenda üle küll nii hea meel veel pole.

ja seda ka, et kulla motivatsioonikiri, kirjuta end ise valmis!

hõissa

kell on sada

eilne välentains dei kulges umbes nii nagu prognoositud, ainult et ilma hea rõumänsfilmita. kella üheteist pm-i paiku maandusin diivanisse suure (prantsuse kohupiima)koogiga küll, aga ühtki head filmi polnd varnast võtta. enne seda sai siiski sõbranjede ja sõpradega välisilma kiigatud, säärane dealbreaker siis olengi. ühtki bussi ei tulnud = pidin hambavalu trotsides koju veerema. noh, õnneks pole enam Sealt Teatud Kohast eriti pikk tee koju, aga no miinus sajaga tundub vist iga vahemaa kuratlikult pikk. isegi põhimarsruut kodu-pood on nüüd kümneminutiline ja ikka on tarvis vinguda.

aga eee.. mind on üle aastate kimbutama tulnud hambavalu, laupäevast saati juba. pühapäeva öösel olin valmis end maha kandma juba või mõnele dentististile öise kurja kõne tegema, sest lõuga lõi konkreetselt kramp ja mina siis, ägisedes, mõtlesin, kellele veel viimased kõned teha. siis saabus vaikus, pärast miljonit valuvaigistit (olen end piisavalt mürgitanud või kohandanud nendega, et lõpuks ei mõjunud enam miski; vähe sellest - kuidas ma veel elus olen? sai ju neid kõvasti üle normi võetud..). selline valuvaigistiöö. saabus hommik, kooli minna ei täind, arvasin, et esimese asjaga ärgates lähen hambaarstile, aga tühjagi - jala maha sain alles kell neli pm.

nüüd,  kus valu enam ei kannusta, ei suuda ma jalga maast lahti saada, et kesklinnas (milline luksus! ja ma ikka ei suuda) asuvasse väljavaadatud hamba...asja minna (kus tudengitele -20% lubatakse - noh, vahel neist miinustest kasu ka).

peale kõige muu istub mul turjal miljon koolitööd ja muud ülesannet, mille deadine'id lausa meeletu tinavilekiirusega minu poole tuiskavad.ja neid kõiki pole kusagil ühes kohas kirjas, sest ma sain oma märkmiku alles eile tagasi ja millal ma ükskord meelde jätan, et ma ei ole enam päris esimeses (16-a-pubekas) nooruses ja mul EI seisa kõik vajalik meeles (see on see, kui lähed poodi soola ostma ja väljud ilma milleta?; üleeile sai siiski see soetatud ja head armumist & ülesoolamist mulle).

ja veel peale selle ja kõige muu on kassidel vist jooksuaeg tulemas või juba käimas, sest a) ükspäev raamatukogust tulles kuulsin nende eriskummalist mäugumist; b) minu isiklik olevus jookseb juba teist päeva ringi ja kräunub peaaegu samamoodi (noh, ta on veel wannabe-emane); opile, kiisu?

Saturday, 12 February 2011

life's great / i wanna meet bob dylan

seda päeva ja sissekannet võiks märgistama jääda ajalootolmustele riiulitele vaid too pealkiri. samas võin lisada, et armastan oma ümber olevaid ilusaid ja häid inimesi.

värsket saundi: galvanic elephants
tuleb tunnistada, et "rum rumble" on ikka üks ütlemata ülbe lugu: kolmapäeva õhtul sõbranjedega siin kuulasime ega osanud esiti ööd ega mütsi öelda. võib-olla isegi kaldusin pigem ebalaigi poole: see pean viisi-ei pea piiripealne vokaal tundus esiti veitsa ehmatav, aga teisalt - mida rohkem ma siin pärast üksi kuulasin, seda enam hakkas tunduma, et jah, see on SEE lugu. lõpuks ometi!
käisin eile nende laivil ka Genklubis. geniaalne - kolmapäeval avastad bändi, reedel sibad nende debüütlaivile & mul nii meeldis. kui suudaks hetkeksi tunda samu või sarnaseid tundeid mis eile siis.. ooo kui palju ma annaks, et neid mälupilte endaga hoida. kui saaks vaid tükikese sellest vibe'ist.. paraku on muusikaga ikka nii, et mida rohkem kuulata, seda erinevamad asjad assotsieeruvad jne. jään ootama järgmist!

on teisigi põnevaid asju in progress, ootan näiteks väga järgmist laupäeva ja tegelikult veits loen päevi kojuminekuni ka. ma ei tea, kas ma tahan seda nii ja kas ma saan seda just nii, aga tasub elada ja näha.

Sunday, 6 February 2011

hearts on fire

mis mõttes easy like sunday morning ikkagi? mis ajast pühapäevahommikud iizid olnud on? eriti gümniaja pühapäevahommikud, kui laupäev....okei, ma ei pea tegelt ka joomablogi (ega -päevikut; üritasin küll, aga kuna mul on uus truu kommunikatsioonivahend nüüd, ja kõik märked mingisse vanasse jäid, siis ei hakka ma pop ja noortepärane olema (ja end üleüldse sellega närvi ajama, sest ilmselgelt eile kadus kusagil järg ära ja ega seda niidiotsa naljalt leiaks (ega tahaks ka enivei))).

ja ikka veel on teadmatus  tuleviku ees nõnda hirmutavalt hurmav (vaaooojee, poeet missugune, aga see vist on tänase päeva märksõna).

aga tegelt kui kergete pühapäevahommikute peale jutt juba läks, siis Cut Copy on täpselt see õige, mis mind ellu just äratas - mõnus, kerge ja ei tee mu peakesele haiget (vaid tegi selle just võluväel korda või on see sellest, et ma end juba stabiilselt tontsedateabmituminutit oluliselt liigutanud pole ja palju kohvi joonud).

miskipärast on mul siin korteris kogu aeg hirm, et keegi jälgib mind ja et ma tegelikult peaks kogu aeg, lapp käes, ringi tuiama ja korda pidama. ometigi on see nüüd päris ainult minu pesa (mitte küll pole see lause juriidiliselt korrektne, sest korteriostu ma vahepeal kahjuks sooritanud pole, niiet rikkad itaalia vanaonud, ootan teid endiselt) ja ma võiks siin korralageduse etalon olla. aga selle asemel ma tunnen end siin üksikuna ja jälgituna, hvaking paranoik ikka küll!

ja homme on kool, jesssss, olen ikka väga elevil...ok, natuke. mu nädal algab hispaania keelega~!!
ok, mul nüüd vähemalt sajamiljoniga ükskõik, et täna pole reede, tahan kuulata the Cure'i imelist "Friday I'm in love'i" ja ei hooli selle semantilisest ebakorrektsusest isegi (näitena minu varal, ofc).

ja muidugi hõisssssa, kõik tundub nii kena.

Tuesday, 1 February 2011

you've seen my face many times before now I should show you my heart

ma üldse ei imeta, et kuidas keegi nii hea loo kirjutas. ma imestan, et kust siuke vokaal nüüd välja ujus või kus puukoore all või Trafficu sügavustes see enne peidus oli ja  m i k s ?



nüüd sai antud üks lubadus iseendale ja solitaire on meelelahutus inaff tänaseks.

ja see on ka päris naljakas, et me emaga täna müügisolevaid Tartu kortereid vaatasime, justkui hakkaks ostma. ja nüüd kipub mulle vägisi silme ette kogu aeg üks übernunnu korter, mida ennegi piilumas käinud oln, ja mis vahepeal isegi välja üüria oli, a veitsa soolase hinnaga, samas müügihind pole üldse hull, a kui asukohta arvestada..kuulge palun nihutage see natuke kesklinnale lähemale. tegelt ärge ka, siis  äkki muidu keegi ostab selle ära (ja siis ma ei saa seda ju enam imetlemas käia). aga olen kindel, et mu tulevale kodupesa peaks olema vähemalt sama nunnu.

olen viimastel päevadel mõelnud, et kuna Tallinn polegi enam nii tülgastav kui enne, võiks sinna millalgi tagasi isegi minna. tunnen end võlglasena ja tahaks oma inimesi näha. ja siis tahaks üleüldse jõle palju asju, mida teadvustad küll, et nej, u wish, aga tahad ikka, aga samas on asjadel, millesse ei usuta, tendents reaalsuseks saada ja kui ei saa, siis järelikult polnud nii vaja. ahjaa, see on ikka kole naiivne steitment ja üleüldse saatusesse uskuda on naiivne, aga mina usun. omamoodi. et noh, kui mõni suhe pekki läheb, siis järelikult ei olndki nii vaja. ah, viimasel ajal on minuni üleüldse imelikku gossipit jõudnud ja see on viinud põhjaliku eneseanalüüsini, mis öösiti magada ei lase ning hommikul vara üles äratab. ok, fain, tegelt äratas mind päris rõve unenägu täna (ses mõttes rõve, et kõige rõvedamad asjad maailmas on psühholoogilised õudukad).

kui saatusest veel rääkida, siis iga asi viib millegini ja on millegagi ja kõigega seotud; on mingid märgid, milest kinni haarata, on empaatia, oojaa, tugev empaatiavõime on mind igast jamadest päästnud. ja et noh.. kui ma vahel või tihti või kuidas kunagi veitsa taktitundetu olen, siis mitte sellepärast, et ma asju üldse ei tajuks, vaid et noh.. mul on vaja vahel meelega kuri olla ja üleüldse ütles härra sõber A, et ma peaks tegelt ülbem olema. siis ma naersin, sest kell oli hommik ja ühtki bussi ei sõitnud, rõve ebamäärane kellaaeg, et kellele liiga liig palju ülbe, kellele liiga vähe. ah, mitte et ma n i i  naiivik oleks ja nüüd nii käituks, nagu ette nähtud, no ei, mitte seda.

saatus ikkagi - ma ei tahaks uskuda, et iga feil on millekski vajalik ja nii peab olema, kui nii läheb, aga teatud määral on end sellega lohutada hea, samas milleks üleüldse lohutada, peaasi on ju aus olla ja mõelda feili tegelikele põhjustele ja järgmine kord paremini teha. vigadest küll ei õpita, veel vähem teiste omadest. jahjah, olen seda ka kuulnud, et no milleks sa pead siuke tropp olema, kas sa siis ei näe kõrvalt, milline "eeskuju" see ja teine sulle on.. blablabla. ei noh, ei väidagi, et kogu aeg peaks üks feil teise otsa olema, et kõik ikka omal nahal läbi kogeda ja siis sellest õppida. ah feilimistega on ikka nii, et ühe korra juhtub, juhtub teine kord ka, vabalt! ja leiad end samast august. aga mis teeb tugevaks, ah?

et noh.. kuhu ma kustkohast nüüd jõudsin.. tegelikult oli mul ühe kirja kirjutamine pooleli.. valetan, ma pole seda veel alustanud ja üha enam-enam hakkan mõtlema, õigupoolest vist essat korda, et kas on vaja kogu aeg mingite rumalustega hakkama saada. võib-olla ikkagi on ja võib-olla ikkagi need asjad, millest ma siin unistan ja loodan, saavad ühel päeval ikkagi tehtud, mitte ma ainult ei mõtle ja ei unista ja ei genereeri ideaalseid strateegiaid.....hetki...
ju siis pole veel õige aeg. see aeg tuleb. tuleb! on hea mõelda....aga võib-olla ei tule ka...
old and gray
old and gray
so old and gray
in the blink of an eye I'll be old and gray