Wednesday, 28 December 2011

H EA on olla. nii hea, et ei tahagi rääkida. sest äkki läheb mööda. aga päris esimest korda elus tunnen, et see kõik, mida ma teen, tasub ära. et mind hinnatakse. et mul on sõnaõigus. et ma tõepoolest võin teha asju, mis mulle meeldivad, mitte niisama selleks, et midagi teha. ja see on alles algus. minu suur algus. peab olema.
nüüd on lihtsalt vaja end tõestada.

muust ka. vana aasta kipub ikka samas joones lõppema nagu eelmine: preili I tuleb külla, piibutame, mekime lahjemat-kangemat alkoholi, mängime kass(ide)ga. hilisemaks lisandus veel paar pokkeritiiru A & K pool.

jõul möödus väga vahvalt. lumepuudus ei häirnud, nii muuseas kuuse tuppa toomine ka mitte. ei olnd erilist "oh kui hea" tunnet ka, sest puhatud oli kodus juba nädala jagu. a inimesed olid ilusad ja head. vist selle aasta köige mönusamad ja pingevabamad päevad. vähemalt selle kvartali, jah, kindlalt.

see aasta oli nii-ii ilus. vaatan pilte kaunimatest hetkedest ja õhkan. pärast kevadist jama on kõik meeletus tõusujoones läinud ja elu muudkui üllatab. ja ärasõnumisse ei usu! kui so kõrval on ikka inimene (ja paar kassi), ei tundu miski enam n i i hull. september üllatas paari naljaga, a neist olen tänaseks üle. peaaegu. nüüd on tarvis hakkama saada!

Monday, 19 December 2011

iTunesi horoskoop 2012

Tänks, Herz, et meelde tuletasid! ;)


1. Kuhu oled jõudnud aasta 2012 alguseks?
Editors – An End Has a Start (asjakohane märkus, aitäh, iTunes)
2. Aasta 2012 põhiülesanne?
The Sudden Passion – Welcome Home

3. Eneseteostus aastal 2012, minu "mina" aastal 2012
Placebo – Pure Morning (lõpuks ometi kerged hommikud, ohhoo?)

4. Rahaasjad aastal 2012
the Daysleeper – Summerdreamer (kas see on vihje...suvele? hmmm...)

5. Sugulased ja naabrid aastal 2012
Chromeo – Grow Up (jah, alumine disko-naaber, aeg suureks kasvada!)

6. Kodu aastal 2012
Tallinn Daggers – Island Phi Ley (oooooooOoooo!)

7. Armastus aastal 2012
Digitalism – Idealistic (:D)

8. Tervis aastal 2012.
Beach House – Silver Soul

9. Partnerlus aastal 2012.
St. Vincent – Hysterical Strength

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012.
Elbow – Forget Myself
11. Reisid aastal 2012.
Coldplay – Violet Hill (jaaaaa?)

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012.
Editors – Munich (mule sobib :D)

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012.
Claire’s Birthday - Venus

14. Saladused aastal 2012.
Laika Virgin – Jaapan (mis nende kohanimedega pealkirjades on?)

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks?
the Daysleepers – Tiger In the Sea (:D taaskord vihje sellele, et täpselt aasta pärast peesitan ma kusagil soojas..)

vot selline kirev aasta. vaatasin 2011.aasta omad ka üle ja muigasin.

Thursday, 15 December 2011

uued tuuled on tornaadoks sättimas end, a praegu teeb röömu ka hetkeilm. eriti suurt rahulolu.

mötteid on palju, tegusid on palju, a ei teagi, miks enam kirja ei pane. tore oleks ju lugeda. palju on aega möödas 3.semestri algusest. sain täna esimese aine kotti - läti keel. käisime KV-ga dialoogitamas ja Ilze küsis, et ega meil selle vastu pole, kui ta seda lindistab. jajah, et ikka veel rohkem närvi ajada. samas tunnen end läti keeles juba päris mugavalt ja koduselt ega jõua järgmist semestrit ära oodata.

pärast edukat dialoogi ja 94,5-punktilist A-maigulise kontrolltöö (endiselt latviešu valoda) kättesaamist jalutasime  KV-ga eneselegi märkamatult kaupsi bussipeatusesse (vastupidiselt lubatud uz maja un uz veikalu-le, eksole). bussipeatuses kohtasin äksidentli endist kolleegi, kes mind homseks neid külastama kutsus. gaaaaaaaaaadddemit kui väga ma sinna tagasi igatsen. aga eks ma siis homme pärast mõningaid toimetusi vantsin sinna. homseks on üldse kuidagi palju asju kuhjunud, a õnneks suudan vist orienteeruda ja asju õigesti orgunnida.

aaaaagga Zeppelini oli minna vaja härraga, et essa jõulukink koju lohistada - jaaaaaa, kõige ägedam asi, meil on nüüd tolmuimeja!! pisike, a visa abiline. nüüd pole kassiliiva kogu aeg igal pool, juhhuu!!

ÕISiralli oli ka täna öösel. haarasin paar khuuli ainet ja 33 EAP-d mind ootab. ma ei jõua eriti kevadsemestril koolile ilmselt keskenduda, that's why.

täna viiidi väike Nibutiiger ära. homme läheb Üllatus. ja siis jääbki ainult meie väike Saadanas.

ausalt, ma hakkan läti keeles varsti kõike kirjutama, sest eesti keeles ei suju enam miski.

Monday, 12 December 2011

es mīlu latviešu valodu

küsimusele kuidas mul läheb vastamine on muutunud üsna keeruliseks. läti keeles annaks adekvaatse vastuse normāli.

čeļsu iet caur mežu. man ir nav miega. šodien bija pēdējo latviešu valodas kontroldarbs. sajūta ir labi. mutvārdu eksāmens ir ceturtdienā. es esmu ļoti laimīga cilvēks, tāpēc ka man ir trīs kaķi.

ehk kuidas tegelikult lood on keerulisemast keerulisemad ja ma ei tea, kuidas kõik laheneb. aga palju on teha, palju-palju-palju.

nägin täna öösel unes, et mulle anti võimalus ühe väga kalli inimesega hüvasti jätta. ja ikka kujunes nii, et ükskõik kui palju tagantjärgi ei nutaks ja halaks, et ei saand korralikult hüvasti jätta, tundub see adekvaatsema variandina. sest see unenägu oli... valus. ma ei ole kedagi kunagi sääraselt kaotand, et tean, et konkreetselt viimane kohtumine ongi fataalne viimane.

kirjaoskuse kaotasin kuhugi metsa.

Monday, 28 November 2011

let go, leeeet go

kiire on, a mitte väga häirivalt. juba mitmendat nädalat järjest jõuan õhtuti üsna  xy või teadmata ajal koju, igaks õhtupoolikuks (pärast kooli ja tööd, eksole) on planeeritud mingid asjad. mõneks õhtuks ka mitu, nagu see nädal juba näitama on hakanud. a teine päev jäävad õige mitu asja ära ja saab üsna vara õhtale nagu on meite tü tudengite armas päev 1detsember. ja teinekord on aega keset päeva, ühe loengu jagu. a mida sa teed sellega? suuremas plaanis ei midagi erilist, mahukamad projektid ja kirjatükid nõuavad suuremat pühendumist ja aega ning isegi kui ei nõuaks, ei saaks selle pooleteise (okei, praktikas võib-olla tunniga) midagi tehtud.

a tore on ikkagi olla, säääärane "AAAJEEEEEEE, teeks ja oleks ja köik on vöimalik" olla. ja see on päris mönna. kiire on, aga mitte häirivalt. jah.

üks kass otsib ka veel kodu. talvevaheajaks mötlesin vanemale külla minna, üsna isolatsiooni.

ja tahaks teha....igasugu asjuasju, palju asju. teen ka.

Florence + the Machine

Thursday, 24 November 2011

D&C

ma teaaaaan, et ma olen ainult 45minsa tööl olnud ja mul on aega maa ja ilm, et eile saadetud 142 kirja üle teha, aga ikkagi on kuidagi kohatu siin üksi sussi sahistada. eriti kui kogu aeg on tunne, et keegi ikkagi jälgib, kusagil on mingi lutikas jne.

eile käisime preili H.-ga ühes viimases loengus. tore oli.

nüüd veel natuke tööd ja korra ehk jõuab koju, hiljem läti keele töö ja kanalianalüüsimiiting.

märk maas. höissa!

ps! Tartus on... kuuuuuuuuuuuuusk!

Monday, 7 November 2011

jöuan kell sada koju, olen MEGAväss = ilmselgelt oli üle pika aja üks pingelisem päev pärast üksilebotatud nädavahetust.
veel vahetult enne etoloogia eksamit tuupisin nagu segane, nüüd diivanisse langedes on tunne kuidagi.. kerge, vabastav. kuidagi hää, et saab kell pool 10 lemmikseepi vaatama hakata ja lebotada, sest homseks pole rohkem pakilisemaid asju kui hispaania keele pisuke kodutöö ja hiljem päeval töövestlus ja õhtupoole seminar. ja veel päris õhtul koosolek. õnneks ei pea veel sajal töökohal rabama. olen juba endamisi plaani pidanud, et kuidas see  jama kõik toimima saada. see meeldiv jama, noh. on tööpäevad, on kooli-tööpäevad ja on kooli-töö-tööpäevad.

lugu on lihtsalt selles, et mulle on NII palju häid asju korraga sülle sadanud. ma ei hakka neist praegu siin virtuaalavarustes höiskama, aga.. palju unistusi on täitunud. kui veel kuuke tagasi ahastasin, et kool vajab maksmist ja mismoodi ma ilma öppelaunuta hakkama saan, siis nüüd on köik üsna helge. rööm on veel, et need pole mingid suvalised asjad, vaid reaalselt asjad vöi kohad, mis on KHUULID. ja ma olen NII önnelik!

vot tak. keeled on ka lahedad. läti keele tunnid muutuvad üha lahedamateks, samas sama ütleks hispaania kohta ka. lihtsalt oleneb, mille uimas ma parasjagu olen. köik muu on ka hää. etoloogia nt on väga pönev ja slaidid väga.. khm.. informatiivsed ja illustratsiooniderohked. aga lihtsalt ei jaksa öppida. vahepeal oli julm motivatsioonikriis ja väsimus, millest kuidagi ei osanud välja tulla. ainus vöimalus näis ärasöit, puhkus, aga kus sa lähed siis, noh!

lahe vaadata, kuidas emakass poegadega mängib. siit ka üleskutse, et ISSANDJUMAL, SÖBRAD JA MUUD ELUKAD, MUL ON KOLM PEAAEGU KAHEKUUST KASSIPOEGA, PALUN PALUN KEEGI PAKKUGE NEILE HEAD KODU!

ma vahel ei saa aru, miks ma osade inimestega ikka ja jälle kontakti otsin. ma vahel üldse ei saa aru, kas ma olen liiga hea vöi liiga naiivne. a mis neil vahet naguniii on?

ja seda ka, et Florence and the Machine'i uus album "Ceremonials" on nii haigelt hea. muud ei kuulakski enm üldse.kui mul enne oli üks lemmik lugu sealt ("Shake it out"), siis nüüd tundub iga teine "oo, kle see on mu lemmik". pole küll rahulikult veel kuulata saand, umbes nii, et paneks ipodi ja jalutaks kooli või Toomekale, aga lihtsalt õppimise-hängamise taustaks on see küll 24/7 viimased paar päeva.

Saturday, 5 November 2011

you gave all you had and now i am home*

terve päev on olnud üks suur unevine. eilsest taastumine, etoloogia õppimine ja fakti "üksikodusonikkakuradiveiderolla" konstateerimine on igatahes täies hoos. arvatavasti oleks piinade lõpetamiseks ainus adekvaatne teguviis voodise ära kolimine, a tühi voodi ei ole üldse kutsuv. ahhaaa! mul on ju kassid! (kes kassib tahab?)

eile oli suurematsorti pidu kultuuriklubikatega Valgemetsas. hängisime-mängisime, käisime saunas ja kell öö on äärmiselt normaalne umbes kolm korda Ahja jões ujumas käia (siia paneks lausa smaili!), ja üleüldse lõpetasime Sügispäevi. vahva oli / on olnud / kujutan ette, et saab edasipidigi olema. vahva, vahvam, kõige vahvam. o'right.

esmaspäeval on etoloogias kontrolltöö, kus ma feilida iseenesest ei kavatse, aga eriti intensiivset õppimist siinmail veel tähendatud pole. samas mida sa õpid, kui uni kogu aeg silma tikub ja üleüldse on kuidagi loid olla. a et miks ei oleks võinud lõunauinakut teha? since härra lahkumisest on tuim ja laisk olla olnud, suisa veider, päeva kohta ikka väga vähe sõnu lausutud. agggggga ma ju plaanin homme vara ärgata, koristada, õppida ja härrat koju oodata ja see plaan õnnestub, eksole!

ees on ootamas pealinnakülastus, kodu, töööööö! (i haz a job, wüühüü!), koolkoolkool ja november tuhiseb mööda, tundub. hõissa!

* jaa

Thursday, 3 November 2011

lights & music*

Põnevate pakkumiste aeg. eks näis, mis näkkab ja mis mitte, aga kuradi põnev on ja üha põnevamakas läheb ja 'põnev' on päeva sõna ja ärevus päeva emotsioon ('ning' võiks olla päeva sidesõna).

kohutavalt palju on toimunud since ma viimati korralikult kirjutada viitsisin. otsisin kaua uut väljundit blogimisele, a mida ei ole aega arendada, seda.. pole.
vahepeal kulgesin konstantses töö-SuperMario-töö-piljard-töö-kohv-kohv-töö-SM ... -rütmis. siis, kui veel koolitöid teha  jaksasin. siis saabus Suur Kriis, mis päris mööda veel läinud pole. aga vähemalt on elu helgem kui paar päeva tagasi, kui väsimus ja viitsimatus ja demotiveeritus mind lämmatada üritasid. teisipäev oli haripunkt - sotsi kontrolltöölt koju laekununa oleks andnud KÕIK, et õhtutuledevalguselisse Tartusse kolama ja end tuulutama minna, aga Kultuuriklubi koosolek pressis peale. ei, KK on VÄGA tore ja VÄGA motiveeriv ja Tudengipäevadest võiks ka vaid ülivõrdes pajatada. aga vahel.. no lihtsalt on!

peaks tööd tegema, peaks etoloogiaks vaikselt õppima hakkama, et kõik pühapäevale ei kuhjuks. a selle asemel lippan läti keelde.

aga tegelikult oleks ikkagi vaja ära käia. Riiga tahaks. millal aega oleks?

ps! elu on niiiii lill ja hernes ja pähkel, sest ometigi on mul... teinepäev räägin, mis. jessssas, õnn!

* ülejärgmisel nädalavahetusel toimub Riias Staro Rīga, aga mina olen siis õndsal(t) Saaremaal.

Monday, 31 October 2011

RF

täna hommikul lahkus meie kassihood'ist Vivaldi. tema uus kodu on nüüd Tallinnas, nii et pealinna härraks läks kiisu. loodan, et tal on seal hää. hommikul pärast Vivaldiga hüvasti jätmist uuesti voodisse pugedes oli irmus kurb olla. ei saagi aru, mis see siis nüüd olgu. kõigepealt siis viiakse mu lemmikpoiss minema, a ju siis järgmistega on kergem (kassid on nunnud ainult siis, kui nad on väiksed, emaSaadanas on Saadanase sigitis von tüütus... ok!)

kui ma nüüd viitsiks, siis teeks arvutis suurpuhastuse ära, seejärel teisaldaks tähtsamad failid-värgid-särgid ühte teise kohta ja hakkaks mõtlema, et mis edasi saab, sest praegune truu (või siis mitte nii truu sõber) on otsi andmas. kes ülekuumenevat väikese videokaardirikkega hp-d mult ära ärida tahab? kellegi kuldsed käed teeksid selle kindlasti korda.

ahjaa, käisin täna kurguarstil ja sain mandliopiks aja. olen ilmselt umbes 853535 aastat teadnud, et see mind ees ootab, a kuressaares arstid arvasid, et ei, kõik vsjo normalna. i wonder why mul siis nüüd mädakorgilised mandlid on ja mind septembrikuus SELLINE äge angiin hittis.
agaaaaa op on enam vähem nelja kuu pärast juba!! kogu aeg ma arvasin ja olin kuulnud, et eiii, järtsid on vähemalt 6 kuud pikad, vähem pole kunagi, a võib vabalt ka mingi aasta olla. härra doktor ka avaldas lootust, et kusagil kevade poole saab aja. juba siis tegin suured silmad, et eeeee, ooooot, mis mõttes NII kiiresti. ja kui toda veebruarikuist aega pakuti... noh, 4 kuud mandlitega siis veel.

muidugi naljakas ahnus, et isegi saatekirjaga peab visiiditasu lunima.

reedel saabub meie kodu õuele internet ehk et ei pea enam siit-sealt rottima ja aeglast netipulka kasutama, juhhuu! reedel sõidame Valgemetsa ka, Tudengipäevi ametlikult lõpetama, aaahhh!

tahaks... ära kuhugi. reisida nt Islandile peenisemuuseumi. teie need reisijutud ajavad mu hulluks, sõbrad!

ja keegi võiks kinkida presskannu, mis ei läheks pärast aastast kasutamist katki. sest kohv! kütan ühe lähkritäie ülikanget kohvi nüüd sisse, õpin natuke läti keelt ja lendan!

(päris tore on jälle blogida)

Tuesday, 11 October 2011

panda

lubasin küll mitte, aga...

küpsist närides sotsiaalteaduste vaheeksamiks slaide sirvides ja poole silmaga kultuuriklubi listi kirjavahetust jälgides yay-yay-yippiii-yeee, kui äge see on. täna oli essa koosolek, saime ülesanded järgmiseks nädalaks, sest jessas, juba järgmine nädal on SÜGISPÄEVAD!

kassipojad on juba nii suured, et ronivad meile voodisse. silmad nagu nööbid, kutsun neid ise karumömmideks, sest nad on niiiii armad väiksed karvased pallid ja näevad tõesti rohkem välja mömmide moodi, kui et kasside. ja kui armasti nad omavahel mängivad! ematõbraspiiderkassidel tundub juba suht savi olevat.

räige stress on ka, aga küll mööda läheb. suured muutused. kes meist oleks osanud  arvata..

varsti panen blogi kinni ilmselt, aga mitte veel, et hilisemad ärkajad ka jõuaks. ok, sotsteadused, ok.

Saturday, 8 October 2011

ma arvan, et selle blogiga on nüüd kõik. ja üldse. peaaegu kuus aastat. säärasel kujul enam jätkata ei saa, ei või. asi on end ammendanud.

tõenäoliselt tuleb kunagi midagi uut, aga kuniks selget konteptsiooniideed pole, keskendun lihtsalt eluelamisele ja õppimisele. taipasin, et tegelikult on ülimegaraske semester ja vaja igast niidiotsast kinni haarata. 

suurte muudatuste aeg, millest avalikult kirjutada ei täi. võib-olla tuleb mõningane kirjutamiskihk peale, kui see kadalipp läbi on, mille täna ette võtsime. aga kui ma sellest kirjutama peaks, panen selle blogi kinni. jätke meilid kommentaariumisse, kes jälgida tahab/viitsib.

seniks - ¡adios amigos!

Monday, 3 October 2011

ülikooli kultuuriklubiga liitumine on elule andnud uue hingamise, tunnen seda juba praegu. ehkki meie vastuvõtuprotsessis polnud midagi ülemäära kontimurdvat (tutvumisõhtu - cv+mot kiri - vestlus) oli täna ikkagi rahustav, kergendav, hea kõnet, mis vastuvõtust ja esimesest koosolekuajast teatas, hea saada.
olen leidnud oma koha päikese all.

pole ammu kassipoegi pildistanud, aga täna küsimast, nad elavad superhästi. hakkavad juba jalgu alla võtma ja üle kastiääre ronima; koer on nad ka omaks võtnud, ehkki kassiema sellesse erilise skepsismiga suhtub. pole hullu.

nüüd, pärast ülikanget kohvi, lebo. ja uni. neljap läti keeles töö. see nädal üldse kuidagi palju teha. homme tuleb mööbel. hõissa hõissa hõissa ilus elu

Wednesday, 28 September 2011

take me into the night, i'm an easy lover*

huvitav, kas üks ülikoolikonspekt-kaustik peabki läbivettinud ja laineline olema?

tegelen korteri aktiivse sisustamisega, kui kedagi huvitab.

olen tahtnud u 84357357x kirjutada, aga olen posti jälle draftinud ja minema jooksnud. mitte et aega poleks.

täna helistati mulle ühest kohast. leppisin ühe vestluse aja kokku. saab näha!

selle asemel, et ossom ja tähelepanelikkuse etalon olla kirjutasin ma Läti maatundmises täna eseemõtteid jälle, jessas. kui kaua võib ühte esseed kirjutada, mille jaoks oleks võinud end ükskõik millal kokku võtta? mis on nii kuradi lihtne, aga sõnad lihtsalt ei voola peast välja. või voolavad ja ei tundu õigetena. arvan, et see on lihtsalt raskekujuline writer's block. sest mõtteid ju ometigi on.

püüan vaikselt olla. ja seda ka, et tahaks juba oma toas lebotada. mulle ei meeldi läpakaga ei voodis (pardon, madratsid, et teid üleüldse voodiks nimetada julgesin.....rsk!) ega kirjutuslaua taga toolil nagu normaalsed inimesed, tšillida.

sattusime (my ass sattusime, khm) täna jälle Riia antikvartiaati, kust mõlemad kahe raamatuga lahkusime. minu saagiks seekord Undi "Elu võimalikkusest kosmoses" ja Hage "Kõnelema" (meeldetuletuseks: eelmine kord lahkusin sealt kauaotsitud Kundera "Naljakate armastuslugude" ja Baudelaire "Kurja lilledega"). ja nüüd mul on niiiii palju lugemist ja nii vähe õigeid hetki. ah, peab ikka mitte kõige huvitavamatesse loengutesse minema, kuigi nende asemel veedetud aeg.. on alati praisssslesss. täna näiteks kahe ülelastud loengu asemel käisime lõpuks ometi Sodiaagis ära. ja see oli... peaaegu see, mis ma ette kujutasin. natuke pettusin, sest kohv ei olnudki tavaline masinakohv (nõukaaegne tilk-tilk masin), vaid fäänsiäääss masina kohv. noh, ei, vaieldamatult on see hea kohv, isegi väga hea, sest ma isegi ei tundnud keemiakoore maitset, aga no c'mon...

samas pelgalt nostalgia mõttes ei taha eurtzaga tilk-tilk masinat osta, sest see kohv ikkagi pole maitseomadustest päris s e  e . vaevlesin pikka aega kriisis, kui ei suutnud väga head kohvi teha. midagi läks alati viltu, oleks siis nagu koor halb olnud või liiga kange või lahja või. samas olen selle paari kuuga hakanud üsna kanget tökatit jooma, i guess, nii et kodused - üllatage mind! või muidu üllatan mina teid.

aga Sodiaagi päevasupp oli odav ja üsna hea. kaunis rammus ja natuke soolane kört, aga söödav. üldse on mul tunne, et me oleme maailma suurimad söödikud. eriti täna. sest pärast antikvartiaati-Lutsu olime jälle näljased ja tegime üsna õige valiku - kräššisime Ruunisse, kust leidsime pärastlõunaselt deidilt Riinu, Sandra ja Aivo. ja toidu! ja palju meeldivat juttu. pärast maukimist läksime peahoonesse kohviautomaati ründama, kust maailma parimat kakaod saab. arrrrmastan automaadikakod! ja siis kurikuulu sLäti maatundmine, mis täna, Läti ajalugu käsitledes mind väga köita ei suutnud. mõtlesin, joonistasin, kirjutasin esseed ja olin hajevil, teadmata, et..

..pärast seda loengut käiakse välja idee, et ou, läheks vaataks Annelinnas pakutava mööbli ka üle. ilm oli  s*tt, mul sigakülm, aga üles tolle poe Annekasügavustest leidsime. nostalgiline oli veitsa ka ikka. ilm oli ikka veel s*tt. aga lahkusime sealt kahe maaliga. ja mina leidsin vahvad sügispapud, mis loodetavasti vihma ka peavad. läksime bussile, ilm oli endiselt s*tt. kodu on hea soe.

Toiduklubi on ka hoo sisse saanud. praegu tahakski kööki tormata, et üliüliüberhäid snäkke vorpida - küpsis, merevaik (sinihallitusjuustu), sinihallitusjuust ja krevetid. peiskli' eilse jäänused (juustune kaste lõhefileest). ja tänase ööga peab kogu kraami hävitama, sest homme sõidan paariks päevaks saarde.

aitäh, Imandra Lake! (loo "Külm" eest)

*tahan öelda, et Kasabiani uus album on hää, aga meeldib vanemgi kraam, millest too fraas pärit on näiteks.

Tuesday, 20 September 2011

Saadanas ja tema kolm poega

Ehk lühike raport sellest, kuidas mu kassolevus lõpuks poolduma hakkas.
20:30 esimesed looteveed
Esimene kiiz: 1:05 Peer Gynt (hellitusnimega Gunther)
Dima sööb nektariini.
1:10 sünnib Nibutiiger.
Nektariin ammu otsas.
1:57 "Täiega pressib praegu!"
2:10 "Tuleb vist! Pea väljas!"
2:14 sündis, tundub, üleni valge Vivaldi.
2:17 - liigutab.
Saadanas teeb  lürp-lürp, Annika põetab kasse.
2:24 - tüdrukud mässavad platsentaga, pidavat iu olema ("ÕÕH, pese käed ära!")
2:41 härra kustunud, Annika läinud, Kass.. vist poeginud? Maale saabus rahu ja kolm kassipoega.

Wednesday, 14 September 2011

no et ikka oleks!

kui mõni arst mulle enne diagnoosiks 'angiin' määranud on, ei tea ta ilmselgelt mitte midagi.
ja Tartu (julgen samas väita et mitte ainult trt) tervishoiusüsteem on pekkis.

ärkasin eile varahommikul sigavalusa kurguga. mõtlesin, et o`right, üksöö oli ka, unega läks mööda; tunnike hiljem ärgates siiski fakti konstateerides, et ega ikka ei lähe küll. maast lahti saades esimesi valulisi liigutusi tehes justkui arvasin, et äkki on sama liigesevalu mis möödunud ööl.
hispaania keeles värisedes siiski tuvastades, et tegemist võib olla külmetushaigusega.
koju maabudes, diivanisse vajudes, 37,4 palavikus ägisedes ja peavalu kurtes taipasin, et säärane teguviis (lebosseviskamine) oli ilmselt üks valemate killast otsus. mis seal's ikka: paar tundi und, max pool haad ärkvelolekut, et palavik 37,76 peale tõusta saaks. paratsetamooli polnud, kurgurohtu ka mitte.

hilisõhtuks tõusis palavik 38 piirimaile ning algas viimase dekaadi piinarikkaim öö: värinad, palavus, räme valu paremas kõrvas, kurgus ja põskkoopas. terve öö plaanisin veeklaasi tõsta ja kööki soolvee järele tormata. hakkama sain sellega alles päeval 2 paiku, mis ajaks palavik juba õige mõnusad tuurid üles võtnud oli - 38,6 (kõrgemaks vist pole roninud).

ehk et mingikell hakkasin tervise üle lausa muret tundma, et vist pole päris tavaline külmetus. perearst kupatas kohe EMOsse, et säärane mädaeritus (ahjaa, täna hommikust saati olen mäda/verd süljanud) võib hingamisteed kinni mäda-paistetada. hästi, aga kuidas ma säärase palavikuga EMOsse saan? kiirabi kojukutsumine näis leim, et noh, keegi kusagil sureb ja mina siin oma.. teadmata asjaga.

õnneks oli Alisa lahkesti nõus mind eelpool nimetet asutusse vedama. kust sain vastuseks, et "ärge uskuge oma perearsti, meil siin pole vajalikke aparaate, et teid uurida. minge Kuperjanovisse." ok, fain. tagantjärgi üsna tobe suhtumine, kõrgepalavikulise võib-olla et peagi kokkukukkuva sandi ühest linnaotsast teise saatmine. aga kohale me peaaegu et jalgsi jõudsime, et

järjekordsete üllatuste osaliseks saada. selleasemel, et kiiresti-kiiresti mind EMO uksetaha saata, ta rahumeeli pärib mu elukohta ja telefoninumbrit. et siis mind umbes pooleks tunniks ootama saata järtsi.
et u 5 sekiks arsti vaatevälja ilmuda ja poolvihase "mh, miks perearst sellise asjaga ei tegele?" osaliseks saada.  diagnoosiks piisas põgusast pealevaatamisest: korralik äge angiin.

tagantjärgi näib üsna tobe, et nii paanikasse sattusin. aga  tjah. nüüd siis tean, millest kiiremas korras vabaneda.

palav on. palavik on end 37,71-le taandanud. hrrrrrrrrrrrrrrr

Friday, 9 September 2011

57

teadmatus on. teadmatus tuleviku ees. aga hirmu pole.
stabiilsus on. enneolematult veider, konstantne ja vaat et isegi harjumatu kindlustunne.
ma olen, ofkhoors, korduvalt mõelnud, et kui veider tunne oleks täiuslikkus. ei, ma mõtlen seda tunnet kui fcking K Õ I K  on suurepärases korras. ma pole seda kunagi kogenud, päriselt. ma võin ju öelda, et kõik on hästi ja korras ja täiuslik, aga seda teatud eluvaldkonna piires, mis eluvärvispektris parasjagu domineerib.

üks viimase aja kindlasti üks kummalisemaid olukordi: veidralõhna/-maitseline (vägi)jook laulal (loe: haardeulatuses), härra kõrval telekat vaatamas, koer teisel pool (vett) 'rõõmurõngast' ime/närimas ja mina.. end kokku võtmas ja ridu valgesse kasti vägistamas.

naljakas on rebaseid jälgida. see rõõmus naiivsus, teadmatus.. see on vahva. mõneti paneb see omi rebaseaegu igatsema, teisalt (ei saa öelda, et meeletu elutarkus pähe/südamesse löönud oleks, aga) on hea olla vanem (ei saa öelda et targem, päriselt. iialgi ei tunne end enam nii targana kui 12. lõpus) ja teadjam. tunne ja taju, et ma suudan eristada olulist vähemolulisest, tean, millistes loengutes käia, millistes mitte, ja kuidas mõnes loengus isegi õppejõud rebaste kõrvalt respekti ostutavad. mulle meeldib ülikool.
(ma võiks sel teemal heietada millalgi pikemalt, aga mitte praegu).

ja varsti hakkan siia hoopis läti või hispaania keeles kirjutama, sest juba praegu oleks enamus lauseid võõrkeelde lammutatuna paremini kõlanud. mõne sõna/lausega lihtsalt on nii, junou.

otsin ühte Lévi-Straussi tsitaati. kes leiab või meenub, et kunagi midagi muusikast või muusikafilosoofiast rääkinud olen, võib teada anda.
kuhugi kirjutasin üles ka tolle kadunud lause, aga ei mäleta kuhu.
paanikaosakond.

ma nüüd lahkun siit raali tagant. head lugemist

Saturday, 3 September 2011

käsime eile Viljandis kallist Elist sünnipäeva puhul üllatamas-õnnitlemas (ja öises Viljandis jalutamas). kui ma käiks VKAs, siis elaks ma kindlasti Oma Kodu ühikas. ükski seninähtud ühikas pole sedavõrd armas ja tšill iialgi tundunud (ja KUI laiad voodid!; oli meeldiv vahelduseks ujuvmadratsid päris voodi vastu vahetada). 

aga Elist oli tore näha, tho' eelneval õhtul Tartus kokku joostud sai (ja ma peaaeegu "ok, homme näeme" öelnud oleks. jessas..) ja teisi ka. küll ikka mahub (häid) saarlasi ühte ruumi palju! 

a muidu kool on ka alanud, vist juba kirjutasin ka. ja esmaspäevast algab säärane vahva Eesti Teatri Festival Draama 2011, kus ma üht koma teist tegemas olen (millega ma tegelikult praegu tegema peakski. selle asemel, et pesu pesta, tube koristada ja.. ei, mitte süüa teha. a blogi kirjutada näiteks).
aga ma olen ju laisk ja mugav; pealegi ei tohiks ma oma lugejaid (päris) ära unustada ka. nagu mõni (ei vihja kellelegi, ära tunne end puudutatuna). 

miks mu pesumasin tsentrifuugib säärase häälega nagu lendaks hunnik plekki vastu maad? jooksin elutoa aknast vaatama, et ega mõni auto vastu posti või staadioniaeda kräššinud pole. ei olnud. õnneks või kahjuks. teisalt olin valmis olukorraks, kus midagi juhtuski mo maja ees, aga ma, loll ei tea ööd ega mütsi. 
aga ei juhtunudki (vist). oli see mu pesumasin hoopis.
aga parem hilja, kui mitte kedagi. hahahaaaaa

kass vist hakkab pesa punuma.


Tuesday, 30 August 2011

kool kool kool kool kool

pardon, aga ma nüüd pean kirjutama. ja mitte seekord kahe-kolme lausega.

ülikool on ikka üks das ylicool pleiss küll, kui õppejõud pornost räägivad. ja sündimusest-suremusest ja naiste-meeste arvukuse võrdluseks toovad, et "ah, seal on neid mehi liiga palju, a küll mõned neist vangi pannakse, mõned end surnuks sõidavad jne". või siis küsib, kas meid huvitab teiste eraelu, kas meile meeldib prügikastides sorida või et kas me eelistame amatöör- või prof. pornot. selle järgi olen ma õigel teel ehk õige sotsiaalteadlane. mille üle, ma ei teagi, kas rõõmustada või mitte. mõneti justkui märgistaks see õiget erialavalikut, teisalt hakkas mind piinama sisu-vormi küsimus.

sotsiolooge ei huvita mitte niivõrd sisu, kui et vorm ja seaduspärad. mis on üsna ristivastupidine möödunud aastas semiootikas õpitule. või mitte õpitule, vaid pigem.. süvenetule. ma oleks justkui jube kergekäeliselt vahetanud omad raskesti saavutatud/käidud tee teadmised millegi sedavõrd pinnapealse vastu.
samas jällegi - never mind, üks tobe test ja see on kõigest sotsioloogia, ajakirjandust ei mainunud antud loengus keegi poole sõnagagi. mille üle on vahel isegi hea meel.
sest ma ei taha olla pinnapealne. ja ma ei pea muutuma pinnapealseks. minust ei pea saama Kroonika peatoimetajat.
(pean siiski, silmad maas, tunnistama, et vastasin küsimusele "kas sind huvitab teiste eraelu?" jaatavalt. professiooni pärast.)

ma ei ole veel kirnunud, kui närvi mind mu tervis ajab ja kui vähe ma viitsin perearstiasju ajada. a mulle ei meeldi omi asju teistega koos ajama minna. varemalt võib-olla oli tore, kui keegi asju ajades kaasas oli, a viimasel ajal on mulle enesele tüütuks muutunud esiteks Tartu teendindava sektori kiirus või selle puudumine ja sellest johtuvalt inimestega kaasas jõlkumine nende asju ajades. võib kõlada egoistlikult, a täpselt nendel põhjustel ei vea ma enam teisi ka enesega.. kaasa. selle asemel lükkan kiired asjad edasi ja veedan aega.. heade inimestega. küll kunagi tähtsate asjadeni ka jõuan. homme näiteks.

aga tervisest vist jääbki kirumata, ega selle ajaga siin priisata pole. kohv ei oota!

koolist veel niipalju, et.. kool on lahe. ebarebasena on vaat et khuulim, kindlam ja teadjam tunne.
no vot, eta vsjo.


Monday, 29 August 2011

ma ei lähe enam kunagi ülelegi hipsteripeole! vähemalt mitte säärasele, mille nimes 'heil hipster!' vms kajastub.

ps! miks iga kord, kui ma blogida üritan, juhtub midagi?
jätan märgi maha, et lähen Elinale ühikasse külla.

Thursday, 18 August 2011

nineteen

mind võivad rivist välja viia ühtmoodi nii asjade planeerimine kui ka planeerimatus. ja ma ei saagi enam aru, et kas mulle meeldib, kui asjad on selged või kui et nad kulgevad omasoodu. kuidas kunagi, vastaks selle peale. aga kui ma ei saa konkreetses olukorras ka enam aru, siis on midagi valesti. ja justkui midagi valesti olla ei võiks. vaja vist lihtsalt ratsionaalselt mõelda (millene võime mul tegelt ju puudub) ja.. ja.
ma ütleks lihtsalt, et kõiges on süüdi hommikud.

on kaks asja, mille peale ma võin väga tigedaks hommikuti saada:
a) kui ma leian hommikul külmikust null kohvikoort ja ma pole selles ise süüdi;
b) kui mulle jäetakse ratas, aga mitte võtit. mis ma sellega ilma selleta peale hakkan? ok, vana rattafanatt, võin ju niisama ka sõita, aga kui ma olen enesele ratta küsinud selleks, et asju ajada, siis.. jäävad paraku asjaajamised õhtusse, sest nii troll ma vist veel ka pole, et selle kuhugi valveta jätaks. ju siis peab kuidagi saama.

sest olen piiritu tõbras.

tallinn-tartu. tulen!

Wednesday, 17 August 2011

kaheksateist ja august



sõnad voolasid siia, et need kahe klikiga jälle surnuks lüüa. mässasin hoopis template'iga pool aega, püsimatu hing, oo. aga alati on olnud tunne, et blogindus peab kuidagi riil laiffiga kooskõlastet olema (väga vabandan ette-taha, kui seda halb lugeda on, ehk mötlen midagi välja, a praegu.. no lihtsalt on).

majakad. kajakad. meri. tuleb tunnistada, et saarelapsena ikka hirmus hea on ärgata, kui aknast paistab meri. ehkki mul siit endal ei paista. mis on huvitav. aga selle suvega olen külge saanud arvestatava merearmastuse (või -fanatismi?), mille pärast ma kindlasti Tartus surema hakkan (taustaks laivstriimin Käsmu merekohinat ehk et kui lugemisele saundträkki otsite. üsna tihti viimasel ajal, kui kirjutasin, mängis taustaks Röyksopi "Triumphant", a praegu on see asjakohasem). a miks just Käsmu? sest..

..Käsmu on Käsmu. ma ei saanud varem aru eriti, sest polnd käind. a nüüd käisin. nägin. tundsin. tegin. ehk lugu tegelikult sellest, kuidas mitte maksta kultuurielamuste eest, ma mötlesin, kui end Viru Folgi vabatahtlikuna üles andsin. öige mitu kuud närisin küüsi ja tšekkin line-upi, ilastasin ja ootasin.

toibutakse vaikselt. ja mötted hakkavad saabuma nendingadumini "töepoolest, asja eest sai mindud, teise asjaga tagasi tuldud". kogemused, mida milleks kasutatakse, hakkan liikluskorraldajaks või? minust head turvanaist igatahes ei saaks, sest a) keegi mind nagunii ei karda; b) ühe koha peal seismine (loomkatsetega kindlaks tehtud) mo salarelv siiski pole. ja ühe päeva kohta natuke palju sihitult sihilikku viha ka enam saada ei tahaks oma pihta (töepoolest pihta: no ikka nii, et ühest kõrvast sisse ja teisest (küll natuke hiljem) välja. füüsiline väsimus küll korra nörgestas seda kindlat ja visa trajektoori, avades südame, ent olen ikkagi paras tõbras. endiselt).

ja töepoolest - kultuurielamus, ka, missugune. mu hailaidid jäävad vast Zetode, Orelipoisi, Paabel ft Märt Avandi ja Ukerdajate maile, a Tjörkis ma pettusin, vabandust väga, kas kedagi karakterimat karakterit polnd võtta? Tuuli Taul ei ole mulle kunagi väga sümpatiseerinud, meeldivad natuuriga (nais)lauljad. ma saan aru, et polnd eesmärk Björki ligilähedasemaltki jäljendada, vaid oma versioon universumiavarustesse paisata, a sorri, ma ei suutnud ses neiust ka seekord leida seda, mida ma muusikast otsin. sorri. sorri. ma ei vaevu end isegi välja vabandama, vöimalik et, tema tulihingeliste fännide ees, kes tema nime guugeldades siia jöuda vöiks.

nüüd lasti kolmeks päevaks Saareriiki puhkama. reedel edasi pealinna, modellijaur ja see üritus, kus kogu Maarjamaa jälle kokku saab. ja sealt juba Taaralinna. ja varsti on kool.

aga ka muidu püstitan telefonigarääkimise ja sõnumineerimise rekordeid. üsna normaalne kolme-neljakümnete minutite kaupa lobiseda. vaikselt juba hakkan uskuma, et kõik on minuga ja mina pole kaugel isolatsioonis (isegi lõhn on nüüd olemas..korraks). ei pillu sõnu, a sõbrad head on tõesti head.

mõtted ja tulevik näivad üsna helged. meel on röömus. õnn on õuel.

///


samad tüübid kolm aastat varem:


Monday, 8 August 2011

kõik sujub. täpselt nii palju või vähe ongi üle pika vaikuse öelda.

peaasi et nüüd kaamera akud oleks täis laetud, mälukaart tühjendatud, mustikakook kaasa küpsetatud (hea önne korral) ja idüll võibki jätkuda juba ühes kaugemas kohas (aga mitte teises kohas).

Thursday, 4 August 2011

mania secret sin lust passion

Our psychological state allows us to see only what we want/need/feel to see at a particular time. What five words do you see the first?



risustan blogi igasugu vajaliku ja vähem vajalikuga, sest peale tiksumise muud paremat.. mitte et ei oskaks peale hakata. ei jaksa.
positiivne on see, et jalad ei valuta. sai kas a) korralikult venitatud või b) ikkagi liiga vähe sõidetud. trip suitsulesta järele tuleb vist ikkagi ette võtta. sest autoga keegi vaevalt vedu võtaks (umbes essat korda kahetsen, et omal ajal lube ei teinud; nüüd lihtsalt ei jõuaks. st jõuaks, kui tahaks ja aeg võtta, a pärast essat ülikooliaastat ma tean oma piire veitsa paremini ja olen õppinud veidi ratsionaalsem olema kui varem. that's why)

vahel ma tahaks olla vanem. jälle. et see noorusuljaspäisus oleks läbi, et kool oleks otsas, et ma saaks teha rahus ja röömuga tööd, et mul oleks üldse töö.
jaa, viimased kuud on õpetanud tõesti enne mitte õhtut hõiskama (kuigi kui hommik on õhtust targem, siis mille kuradi pärast peaks üldse õhtul hõiskama?)
ma olen vähem aega raisanud inimeste peale, kes seda väärt pole. ja tean väga hästi, miks see nii on. ja see on rõõm.

hakkan vaikselt ellu ärkama ja muu elu vastu huvi tundma. ilmselt ikkagi saab must veel asja.

nägin unenägusid, mis võivad vabalt kunagi aastate pärast reaalsuseks saada. ja võib-olla ka lähikuudel. aga on asju, mis unenägudesse jäävad.
jah.

Wednesday, 3 August 2011



tuleb olla
veidi veel.

ma ei lugenud päevi ei enne Positivust ega muid asju. aga nüüd loen. counter ütleb, et n e l i on jäänud. oodakem siis. 

suitsulest ootab maal. päris oma suitsuahjus. sellist önne poleks osanud ette näha. nagu ka köike muud. 

olen klišeedes siplev naiivik.


Tuesday, 2 August 2011

Three little words

olen siin Saares küll, ent päris linnamelust pääsenud pole (sest kodu on linnas). ei usu, et abi oleks ka Kesk-Saaremaa poole vanaema külla sõitmisest. ma igatsen oma majakest mere ääres. ihkan Kõinastusse. ja ei oskagi päris täpselt defineerida seda paika, kuhu hing rännata tahaks (või juba rännanud on ja kehale signaale edastab). rõõmustab mind teadmine, et pühapäeval sõidame Veerele vanatädile külla, korjame mustikaid ja "veedame ühe ilusa päeva". jääb üle loota, et vihma ei saja, kuigi ma sel suvel väga vähe vihma näinud, kuulnud, tundnud olen. ka äikest.

viimane vihmakogemus oli Positivusel. Beach House & lausvihm. jään seda alati esimese asjana sest festarist meenutama. kui kohvitelk välja arvata. käisin täna preili S-il tööl külas, pärast ühe teise (esimese) teema ehk minu pihtide vahele võtmist, küsis ta mult (käepaelu uurides) et kuidas Positivus oli. pajatasin talle punase käepaelaga assotsieeruvat ehk Merrildi kohvitelgist. jessas! 

mõtlen taas päevade-nädalate kaupa. ilmselt on tarvis üle elada kuidagi järgnevad kaks või kolm päeva, mille suhtes mul veel aimugi pole, mis mind praegu natuke hirmutab. 

avastasin täna huvitavaid asju, huvitavaid seoseid. üllatusin. ja samas jälle ei üllatunud, sest ometigi on Eestimaa - klišee-klišee-üllatus - üsna väike, mitte et see eriti hea argument oleks; sarnased ikka ju tõmbuvad, aga et säärane suhetepõimumine.. sobrasin natuke minevikus. meenutasin ka teisi inimesi ja teisi seoseid. mõtlesin inimeste peale, kes mulle nii hirmus palju tähendavad. mõtlesin niidikeste peale, mis mind nende inimesteni viinud on. mõtlesin. ja olin äraütlemata rõõmus. miskine ebamäärane nostalgia, justkui oleks aasta jälle paar aastat väiksem.

jõudsin ka nentimuseni, et heiters gonna heit. mul pole enamasti sest sooja ega külma olnud, aga pagan võtaks kui lähedased ka igasugu jama uskuma hakkavad.
ja siis ma mõtlesin, et miks nad heidivad. see on pelgalt oma nõrkus. nõrkuste tunnistamine on tugevus. teen lihtsalt omad järeldused. heitmeili saatma ei hakka. ussitagu edasi. olen aru saanud, et alati ei olegi nende ussitamiste taga niivõrdne viha või põlgus ussitatava pihta. vaid omaenese nõrkus, mida teistele omistada. mu kallis psühholoogiatudeng, sa oskaks sellele nähtusele kindlasti mingi nähtuse külge pookida. 

samuti valmistas raskusi tänane ärkamine. äratus oli sätitud üheksaks, ent, nagu ähmaselt meenub, olin öösel 2 paiku, telefon käes, ootamatult magama jäänud. küllap läks hommikul käiku vana hea äratus-kinni-telefon-teise-toa-otsa skeem. telefoni leidsin küll preili S-i kõne peale voodi alt (koos sõnumi ja arvukate vastamata kõnedega - popp pliks, ma räägin) voodi alt kell......pool kaks. ega kaksteist tundi und pole kellelegi kunagi liiga teinud. ja uni oli ka üsna väärt, kirjutada ei viitsi (sest mainisin juba, et nägin seda u n e s). 

aga preili S-i oli tore näha ja homme lähen samasse kohta preili K-d kiusama. 

Tartuidüllile mõeldes meenub kõikse kõige parem, ent ometigi ei tahaks ma praegu sinna. ma tahaks sind siia.

miskit nagu oli veel, aga jäägu see siis mõtteisse ringlema, 
but

Monday, 1 August 2011

olemise talumatu kergus

ma küll ei tea, mida herr Kundera nende sõnadega täpselt mõttes, tulenevalt puudulikest kirjanduslikest teadmistest antud teosest. aga need sõnad, ainult need sõnad võivad kirjeldada praegust. seda, kuidas ma istun bussis, sõidan o m a armsale saarele, hinges õnn ja rõõm. vabadus. täiuslikkus. ma pole kunagi seda sõna kasutada julgenud, olen alati kõrvale visanud kõiksugu klišeed. ent olen neid viimasel tolereerima hakanud. sest asjad peavad öeldud saama, sest ei saa mitte vaiki olla.

ma põlen. põlen selle rahulolu käes. täna kolisin lõplikult Laialt ära. ehkki mitmed ja mitmed võib-olla ei pruugi seda mõista, miks jälle, saan ma ise üha enam ja enam ja veelgi enam aru, et seda oli vaja. vaja jätta koos kõige muuga üks etapp selja taha. jätta sinna üksindus, üksildus ja muud mured. kolimine ei ole alati ainult maise vara kaasa vedamine (kõlan nagu hakkas surema, taaskord), vaid nagu ka - klišee-klišee - hingepuhastus.

rändom fäkt: netiühendus on sõitvas bussis kiirem kui kodus.
kronoloogia huvides mainin ära, et peale pikka vegetatsiooniperioodi sai eile isegi nina kodust välja pistetud ja Tartu Ülikool Fauna - Valga FC Warrior II mängu vaatmas käidud, üle tee Tamme staadionil. oo elu! Fauna surus Valga 6:1-ga vastu muru. mwhahaa! faking Valga, ma ütlen siinkohal. : D
õhupoole käisime Kassitoomel oo-kaunist sümfooniat kuulamas. mõte on hea, aga vabaõhuakustika.. no ei ole see. kaotasime üsna kiirelt tähelepanu. kahjuks.

nüüd, pärast suurt paanikat, bussile TÄPSELT väljumisajaks jõudnuna sõidan saarde. kalale. seenele. tööle. olen õnnelik. rahul. vaba muredest. kõik on täiuslik. praeguseks.
tahaks pannkooke. x)

Thursday, 28 July 2011

(see ei ole selle pealkirja koht)

raske on sõnu sõrmedesse kanda ja siia trükkida. tahaks kõneleda, lõputult kõneleda, kuidas..

...motivatsioon, teotahe, tahtejõud, inspiratsioon, eesmärgid ja muud toredad sõbrad on tagasi. kui ma veel kaks ja pool nädalat tagasi küsimusele "räägi mulle, kuidas sa end viie aasta pärast ette kujutad," üsnagi umbmäärase vastuse anda võisin ja kogelema hakkasin, siis nüüd justkui aimaks, oskaks loota. mu kõige kaugemad ja kurjemad plaanid ulatuvad järgmise aasta sügisesse. a vara rääkida. kontseptsioon arendamisel, mõtted mõtlemisel. algab hullumeelne aasta.

depressed? get married! on vist päeva soovitus. rohkem ei kommenteeri. aga internet on tark.

jessas, uni ründab.

Saturday, 23 July 2011

taltsas lõvikutsikas

otsatu, ääretu, piiritu, põhjatu õnn. ja rõõm.

aga see, et Amy Winehouse surnud on.. on šokk. tahaks paar krõbedat sõna selle kohta öelda, sest kui meenutada - loetud päevad tagasi sai kohvitatud ühel väliterrassil ja kiidetud kui äge Winehouse on ning loodetud, et äkki teeb kunagi vöimsa kammbäki ja head mussi. ja täna - surnud.
ma ei taha sel teemal rohkem peatuda.

ega ilmselt mitte ka muust (halvast). mina olen vati sees ja välja ei tule. hea on.

kronoloogia möttes mainin ära, et üleeile käisime Alisa kassi piiderdamas (& tema meid närimas), eile Siiri pool filmi vaaamas, millest üks, Shoot 'em up, maailma kõige haigem on; jätkus ka tartu idüll, prügiautod-juuksurid-kajakad-postid ja nüüd ka enese juurde pannkooke-jäätist tegema püüdvad noorhärrased; täna käidi mul külas. aru ei taipa, miks ei oleks võinud juba varem pleissi kasutada (tahtsin kirjutada, miks, a äkki tunneb keegi veel liigpuudutatuna, jessas, seda küll vaja pole).

tuli meelde, et üsna pea on kolmapäev. ja kolmapäev nagu ko-päev. saab nalja. täna aga idülliline pühapäev ehk jalkat lähevad vaatama neiud.

kuulan nüüd Winehouse'i, kurvastan veidi veel ja vajun unne.

Thursday, 21 July 2011

i can only imagine*

kui tahaks peatuda ja hetkeks mõtted kokku koguda ja blogiavarustesse paisata. aga neid on palju, palju, lendavad peas ringi nagu väikesed sääsed. sest ringisibavad sipelgad poleks tõenäoliselt nii kiired. ja ka veenvad.

rahulolu närib. see punkt, kus kohati on isegi vastikult hea olla. mis mind hirmutab.. üleminekuperiood on lõppemas ja tuleb hakata uute olukordadega harjuma. ma ei kahtle selles, kas mul see õnnestub või mitte. vaid pigem seda, et liigne harjumuspärasus muudab mind laisaks. mugavaks. rumalaks. edasipüüdmatuks. miski peab alati torkima. aga ei kui ei torgi,
 tulevik ei hirmuta. ainult vähene paranoia ei taha mind jätta.

inimene, kes mind, ilma liialdamata, mu üürikeses elus kõige rohkem mõjutanud on, kõlab absoluutselt liigsürreaalse ja ilmvõimatuna ja maailma suurima klišeena, aga ilma kelleta ma ei tea, kas mu silmad oleksid kunagi üldse avanenud või kas ma oleks siin TÜs praegu või siin Tartuidüllis.. a see, kuhu ma selle mõttega jõuda tahtsin. leidsin ta nime täna Saisist maailma köige ägedama eriala nimekirjast. ja ei suuda seda siiani uskuda.
vajan üht vestlust ja arusaama, et ikka liigun õigel kursil.

///

tõpralikkus hakkab välja lööma miskipärast. hakkan ma elu lõpuks uskuma ja reaalsus külla tagasi tulema või oli see sest sulnist melanhooliasse, mille loor mu enda alla hoomas. lutsus suutsin sajandi meeldivaimale teenindajale siiralt naeratada, a comarketi allapoole igasugust viisakusenulli teendindus ajas natuke närvi küll.
ja nüüd olen tige, et mul linnaretke ajal ühtki pastakat kaasa. sest nüüd on kõik mõtted läinud.

aga suva. varsti mõtlen edasi.

ja üleüldse - kentsakas vaatepilt, kui akna all pesunööri ääres askeldava proua üll olev rätik maha kukub (härrased, võite vaatepilti ette kujutada & arvata, kas tal oli seal all midagi). ei teagi, kas nutta või naerda. panustan igaks juhuks mõlemale. 

saundträkk. sõnu ignoreerides üsna.

Tuesday, 19 July 2011

vabandada oleks vaja väga, aga möödunud nädal on olnud hulllllumeeelne. pole ma jõudnud isegi kõiki teisi ülejäänud blogisid jälgida, lugeda, ei uudiseid ega ilmateadet, sest see, mis minu sees ja ümber toimub, on märksa paeluvam.

nüüd ka - kirjutamise asemel, mida juba mõnda aega tagasi alustasin, luuran SAISis ringi ja ahhetan, kes kust Tartusse mida õppima tuleb.

saladuskatte all võin öelda, et nii mõnigi elukorralduslik muutus on sisse viidud või viimisel. olen vähemalt maksimaalselt elevil, kui mitte rohkem.

Positivusel sai ka käidud. das ybercool, a mis te siis arvasite?

Friday, 15 July 2011

sõidan Lätti. tunne on enam kui hea. rahulolu. tasakaal. ärevus. õnn. rõõm. magamatus. võtan kõik kaasa.

...olen teiega!

Wednesday, 13 July 2011

okei, kilde tänasest õhtust:

- "Neiud, miks nii üksi? Aa, kas te lähete ka sinna... Tzavoodi?"

- "Kellel teist siin laps oli?" - "..." "Aa, mul, viis last ja näe, abielus ka" "Ei usu, ära valeta! Sõrmusel pole teemantit ju!" - "Abielusõrmustel polegi, kihla- on." "Ei abieluomal peab ka olema."

- *sõrme näidates* "sorri, härra, aga ma olen abielus." - *sõrme vastu näidates* "A mis siis, ma ka"

- ja ega see on ka normaalne, kui neidudega vestleval härrasel püksid maha tõmmatakse.. ja kohe ikka no täitsa.

set the fire

joo veel kohvi, energiajooki ja mis imeasju veel, lase veel suur uni mööda. et siis jälle unetult mööda korterit ringi joosta. ja siis avastada, et TEGELT võiks ju magada.


u never know.

a vahel lihtsalt mõtlen, et olen ikka kaval küll.

vahel mõtlen seda ka, et kas peaks enese jaoks üles täheldama siia, nii edaspidise nostalgia ja ka kiire vananemise vastu võitluse huvides, kus ma käin ja mis teen. küsin seda küsimust eneselt juba õige mitmendat korda. a siis saan aru, et no mis ma sest aastate pärast ikka loen - väärt ja head ja parimad hetked jäävad niikuinii meelde ja kui ei jää, siis ilmselt polnd väärt. muidugi, mingitel hetkedel vaidlen enesele vastu, on tore ilusad sõnu jälle uuesti üle lugeda ja hetki meenutada, teisalt milleks kramplikult minevikust kinni hoida, pigem uusi hetki luua. millega on nüüd dilemma oo suur.

ma ei oska enam kuri, pahur, solvunud olla. ma võin küll valus põdeja ja ülemõtleja olla, üsna tihti, olenevalt olukorrast, a ses suhtes, et kui miski on silmanähtavalt ja rõvedalt valesti, ei viitsi ma enam närvi minna. väikeste asjade peale võin väga endast välja minna, a suured asjad ajavad hoopis naerma.
ja nii ma nüüd siis harrastan enesehaletsust, võiks lausa võistelda kellegi või millegagi, ära ei võidaks, a konkurentsi pakuks kindlasti.

katki pole midagi, kaotanud end pole (päris väga mitte), a lihtsalt niru on. ei tasu endast liig palju anda, ei tasu nööril kõndida, ei tasuks siia seda isegi kirja panna, sest varjata oleks nüüd üsna tobe

mis ma tegelt öelda tahtsin, et elu veereb. ja õnneks ainult mitte mööda. lihtsalt kurdan, sest hommik on vara ja kellelegi kurta pole kui et iseendasse kõik koguda nagu käsn.

nii, aitab, enam ei jaksa šoksi süüa, a und kirjutada ka ei õnnestunud.

Tuesday, 12 July 2011

fakt, et iga hea asi ükskord otsa saab, vabandust, klišee, saab ühel hetkel selgeks. jah, saab. a ühel rumalal hetkel on tarvis lakata uskumast. seda klišeed. ja see hetk on tõepoolest rumal. mõistuse ja muude häälte vahel tekib konflikt. ja muud hääled jäävad peale. mitte sugugi seepärast, et nad valjemad oleks. intensiivususe küsimus.

kel ei vea kaardimängus, veab igasugu muude tõbrastega. laias laastus.

ma olen selles hetkes enne olnud. ei, mitte deja vu. kõik on teistmoodi. hetk on lihtsalt sama.

on vaja minna ära. asju kaugemalt vaadata. ja lähengi. reedel sõidan kuuevarbalistemaale Salacgriva mändide alla. ja liiva sisse. muusika sisse. kus kõik on kuum ja kuumem veel. jah, ma lähenGI Positivusele, jah. see polnudki nali, seekord mitte.

ja kui enam ei jõua, põletan kõik sillad ja lähen ära siit Tartust. suveks.
sügist ei oota.

Tuesday, 5 July 2011

tsiteerin täpselt kuu aja tagust:"vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?"

ma ei oleks uskunud, et ma seda suudan, aga nüüd on sest suurest teisitimõtlemisest, asjade ümber hindamisest, (põhi)tõdede üksipulgi läbi käimisest möödas kuu ja ma olen rahul. ja mul on läinud paremini kui eales varem. kõlab üsna irooniliselt ja utoopiliselt, et rajalt, mil arvasin enest önnelikus saamast, maha astudes on tunne õigem. ei tea, kas õige on õige sõna.
järeldusi, muidugi, on veel vara teha, a prognoos on optimistlik.

aga see tundub juba kauge. see, mis kuu tagasi peale tungida, okupeerida, vastu muru suruda üritas. möödas. möödas. see ajab mind endiselt närvi, et kui debiilsed võivad inimesed olla. aga mis sest ikka. olen õppinud minevikust vabanema ja teen seda päev-päevalt üha enam. eile nt kustutasin suure osa sõnumitest ära, mida arvasin enest vajavat meenutamiseks, kes ma olin või mis oli. ent neid sirvides avastasin, et ma mäletan meenutamatagi. oluline jääb enivei meelde. klišee-klišee-klišee, a lõppude lõpuks mul suva.

kindlus hakkab tagasi tulema. hiilib tasakesi. önn & rööm!

Friday, 1 July 2011

läksime Etiga emajõkke ujuma. vesi oli sinine nagu... ei, mitte nagu helesinine laguun, vaid nagu mägijõed. ja vesi oli soe nagu supp ja ei läinudkii külmaks, kui tavaliselt mida kaugemale, seda jahedamaks. plaanisime sisse minna avalikust ujumiskohast, a ei suutnud kauem kiusatusele vastu panna ja läksime juba Vabaduse silla alt. Eti läks vette, mina riietusruumidesse, kus jäin LJ-ga lobisema. täpselt ei mäleta, mis rääkisime, a hoiatatud igatahes sain. kui vette jõudsin, istusid Eti ja teised laudade taga ja kirjutasid...midagi. ei lubatud segada. ujusin eemale ja tundsin jala vastus midagi külma ja libedat - ahhaa, see'p see siis oligi, staarnekrofiil tegutseb - jälle üks laip.

Thursday, 30 June 2011

"Hea naine on nagu kohv - lõhnab hästi, maitseb hästi , ei lase öösel magada ja tekitab sõltuvust"

APPI, vajan isiklikku assistenti, kes mu eest kirju kirjutaks ja mu asju mulle üles otsiks ja mulle kohvi keedaks ja vajalikud kirjad posti viiks ja tigupostkasti iga tunnikese tagant tšekiks, sest sellel pole ju mingit bling-heliasjandust, mis meili saabudes karjuks (mitte et sellestki kasu oleks, eelmisest nädalast kogunes vähemalt üle kümne või isegi kakskümmend sorteerimata meili (pluss rämpspost), millega ma alles täna tegelesin. sest ma ise ei viiiiiiiitsiiiiii, ei taha, ei suuda, ei jaksa, ei... ma tean VÄGA HÄSTI, mis ma tegema pean.

nüüd sain ühe kirja saadetud selle suure vingumise peale, millele ma, kui nüüd päris aus olla, vastust ei tahaks. tahaks, aga kardan. mul küll sähvis täna öösel enne suurt und üks viimaste aastate geniaalseim idee peast läbi, mis KÕIK mu praegused probleemid lahendaks, sest ilmselgelt see üks suur jama varjutab teisi asju ega lase mul rahulikult hingata (mitte et oleks üldse õhku, mida hingata) ja muudkui torgib. aga enam vist ei torgi. või torgib ikka, kuniks lahendus käes pole.

ma arvan samas, et see on nii lollikindel plaan. kui see mulle pähe lõi, ma lihtsalt vahtsin lolli näoga aknast välja ega osanud ööd ega mütsi öelda. see oli nagu välk selgest taevast, nagu rusikas silmaauku, ma oleks nagu puuga pähe saand ja mine sa tea, äkki saingi. aitab klišeedest.
ja siis lõid pähe selle plaani negatiivsed küljed, mida on.. üks, kaks. ja kolm ka võib-olla. esiteks ei pruugi see õnnestuda, kuigi ma arvan, et suudan end kokku vötta ja küll siis läheb õnneks. võib-olla isegi paremini kui loota julgen. teiseks peaks ma loobuma võib-olla ühest ehitatud plaanist. ja võib-olla kolmas näeb ette ka ühte suurt loobumist. aga kui see on seda väärt, siis minugipoolest.

a, ja siis veel üks dilemma, mille võiks vastuse leida. minna või mitte minna või minna ikkagi või ikkagi mitte. palun aidake ometi, OTSIN ISIKLIKKU ASSISTENTI JA OTSUSTAJAT.
nurr..

ma enam ei vingu, ausõna. tükk aega. natuke.
a see aitas. mul nüüd ei meenugi enam ühtki asja, mis ma tegema peaks. paroolikaardi leidsin ka üles. ainult tulevikulemõtlemine jooksutab aju laiali.

a ja ee "read more" on endiselt maailma parim teaser. ma ei tea, kuidas seda ära võtta saab, seega olgu ta siin teie köigi suureks röömuks. mwhahaa!

Wednesday, 29 June 2011

never mind i'll find..*

ma tõesti ei tea, kauaks seda önne & röömu veel jätkub, mis aitab üle olla igasugu...muust segadusest, millega ma siin tegelema pean.

nii hea meel, et nii suur önn mo öuele eile tuli.

..üritan ma seda sissekannet alustada. nii, kuidas on seda blogi kirjutatud erinevatel aegadel erinevatele inimesele (kes nurisenud, et ma ei kirjuta, kes inspireerinud, keda kartnud..) olen ma kirjutanud ka erinevatel põhjustel. mõtlesin, et tegelikult loevad seda saareinimesed ka, kellega ma igapäevaselt kokku ei puutu, keda võib-olla huvitab, mis elu ma elan. teisalt jälle on mu blogimajandus nendest igapäevatoimetuste kajastamisest välja kasvanud. millal ma viimati kirjutasin, mis kell ma kohvi jõin?

seoses nende paranoiadega sulgesin hiljuti kahe eelneva blogi uksed, milleni veel loetud päevad tagasi eelpool (keri veits allapoole) mainitud märksõnade abil edukat jõuda oli võimalik. a kes veel ajaloo tumedate koridoride riiulites tuhnida tahab, võib märku anda (va sina, Aivo, mhmh, ära loodagi). samas - milleks.

ma hakkasin muidugi mõtlema, et nüüd need, kes mu blogi võib-olla mingi aastate eest lugesid (esimene sissekanne oli aastast 2005) ja mind nüüd otsima hakkavad, ei pruugi selle uueni jõuda.

üleüldse hakkasin ma mõtlema inimeste peale, kellega tol ajal suhtlesin: üks oli pealinna kolinud ja mehele läind, teine oli lapse saanud, kolmandat ja neljandat ei õnnestunud üldse leida - kolmanda perekonnanime ei mäletanud ja neljas on lihtsalt minema haihtunud või abiellunud, sest isegi the almighty Google ei leidnud midagi. a ma võiksvanduda, et mäletasin seda nime õigesti.

ma ei mõelnud, mis minust on saanud. ja ma ei mõtle, mis minust saab. natuke mõtlen, a õige vähe. olen teatud tulevikumõtted lihtsalt peast minema blokeerinud, igasugu ülikooliteemadest näiteks suudan vaid teatud piirini rääkida.

ja täna avastasin kui võõraks mõni inimene jääda võib. ja kui väsinud ma olen. ja kui halvasti ma end inimestega suheldes tunda võin. või, tähendab, mitte halvasti, aga ammu ei ole ma end isegi vanade heade semudega päris hästi ja vabalt tundnud. mitte nii, nagu peab. tähendab, ma ei teagi kui ammu. enne eilset päeva poleks nagu elu olnudki. vähemalt ei mäleta.

sujuvalt jõuan eilse sünnipäevani, millel ma vist veits paar sõna peatuda tahtsin. ma olen viimasel ajal mõelnud ja öelnud ka, et mis see siis ära pole. aga mul on nõnda ütlemata armsad sõbrad-tuttavad-pere-sugulased, kes mind eile üllatada suutsid ja noh, ikka põhjalikult, korralikult. kahe köne peale ei osanud ööd ega mütsi arvata.

kõige vahvam sünnipäevakink oli vist teatriskäik, mille piletid minuni ühe härra kaudu täiesti juhuslikult jöudsid. mu siiras tänu ja lugupidamine. vaatamas käisime Molière'i "Ebahaiget". Trt laulupeomuuseum on ütlemata äge koht, hingematva vaatega linnale. mind tabas mõnus aastatetagusehõnguline vabaõhukanostalgia ja kõik oli ütlemata tore. etendus oli vastupidiselt mu "ah, kaua ta ikka kesta saab" arvamustele.. pikk. mitte et mulle pikad etendused ei meeldiks, eriti kui nad head on, mulle väga meeldis. a kell pool 8 ärganuna ja pärast überväsitavat päeva... mille peale muidugi sajatuse "aga enne teatripäeva ei magata nii vähe" osaliseks sain.. kus ma siis tean, et elu nõnda üllatab!

pärast arvukaid kõnesid-võõrustamisi sai lõpuks 11 paiku kodus maha istuda, siidri avada, et mõne sekundi pärast uuesti edasi tormata ja veel armsaid inimesi näha.
selle kõige peale täna hommikul ärgates (mis oli, võin öelda, kaunis hilja, kellaaega igaks juhuks ebadetailsuse huvides ei maini) mõtlesin, et üks päev täis kõnesid ja tähelepanuavaldusi, mis oli kena, tore, armas, röömustav, ja teine päev vaikiv telefon...ja kõik muu. et kuidas nüüd nii siis olla osatakse.

mille peale vahva üllatuse osaliseks sain. a õhtuks, üsna vara, olin läbi nagu käbi ja ainus, mida teha jaksasin, oli kohvi juua ja meekooki süüa. ja nurru lüüa (või nurruda; kuidas soovite). a miskipärast alati, kui seriaali vaadata üritasin, oli kassil vaja häälekalt kööki kräunuma minna. aitäh, Tupsu, mulle piisas su eilsest (mahe)sünnipäevakingistki, ei ole vaja veel tähelepanu otsida (mida sa ilmselgelt niigi (liiga) palju saad). aitäh.

a vahel on tunne, et toimin õigesti, vahel olen valus luuser. nii see elu käib. nädalavahetus, millega iganes sa mind üllatada kavatsed (või mina sind), saabu ometi! ma tean, et sul on mu jaoks üht koma teist ka tänaseks varutud (ja minul sulle).

elu, üllata!

kõik. sai öeldud lihtsalt. kodeerimata. et hiljem aru saaks. ise.



* jätkame samal lainel

Saturday, 25 June 2011

we were born and raised in a summer haze

olen Tartus, meel on röömus, kohvitan ja puhkan närve & iseeend iseeendast. ootan. mõtlen. loodan. hullun. ja siis jälle peaaegu murdun salapärast iseenda ees.

Tuesday, 21 June 2011

Don't underestimate the things that I will do

tuleb nentida, et on asju, millele isegi minu stalkeriküüs taha ei hakka. those well kept secrets, ütlen ma selle peale. : ) kulutan vahel tulutult aega möne asja otsimisele teades, et hell yeah ma mingigi niidiotsani jöuan. a mis sest.

tahaks küsida eneselt, et a) miks ma ikka veel saares olen, b) miks mind mu telefonifelin kummitab, c) mis ma jaanipäeval teha võiks.
vastused jään köik völgu.

tahtsin tegelikult hoopis rääkida, et kiisu käis arsti juures ära vol 2. seekord sai süsti ja antibiotse ja viis süsti veel ootamas. oletavaks diagnoosiks sai põiepõletiku. pöidlad pihku, et köik korda jälle saaks. ise pean saare-orbiidilt (vähemalt möneks ajaks) lahkuma. natuke on mure, a samas eriti pole ka. vean kihla, et homme hommikuks on köik korras, sest kui ta maikuu alguses kadunud oli, ilmus ka selleks hommikuks välja, kui ma kodust lahkuma hakkasin.

muuhulgas tuleb tunnistada, et jöud & jaks hakkavad otsa saaama. hea, et nädal puhkust! ja vöib-olla kauemgi, aga ma ei taha seda teemat praegu puudutada enam. jah, mul on hirm tuleviku ees. Milan Kundera küll kirjutas, et "hirmu allikas seisneb tulevikus, ja inimene, kes on vaba tulevikust, ei tunne millegi ees hirmu." mötlesin täna sellele, kui autoga linna kihutasime. et üksköik, kui palju ma ei püüaks mitte kiirustada, mitte karta.. ei saa ma end praegu päris vabaks lasta. ei hirmudest, ei tulevikust.

vereröhku näitas täna kuidagi tavatult vähe, pulss oli ka pea et löö sekundis, päris normaalne. kust tuleb see rahu, kui tahaks mässata?

käisin täna maaöhku hingamas. söitsime vanaemale külla hetkeks-paariks. täpselt niipaljuks, et paljuräägitud produktiivse emase pojad jälle sündinud, üks alles, poega kaisutada jöudsin. tibupojal oli üks silm lahti, teine kinni, paarinädalane elukas vist. ja kahju, et kellelgi kaamerat kaasas polnud, ei saagi näidata, miuke kassisöber ma olen (emakass kurrus ja ronis poja järgi mulle sülle).

a pöhieesmärk oli surnuaias vanaisa haud korda  teha. mötlesin, et ehk leian sealt rahu, noh, surnuaiast...väga loogiline. jalutasin tuttavate ja vähem tuttavate haudade vahel, mötlesin, aga ei ahastanud. ja korraga tunduski üsna kerge juba. ja mötlesin, et a) milleks need hirmsuured graniidist kuldsete tähtedega hauakivid, b) tobedad pargipingilaadsed istumisalused, c) halenukrad laused hauakivil. olen öppind surmaga kergemini läbi saama. ja sellega seonduva halenukraga. raske on sellest juttu teha, vöib kergesti söimurahe kätte sattuda. ma tean väga hästi, mida lähedasekaotus tähendab. ja ma tean, kui raske sellega on toime tulla jne jne jne jne jne..
ah!

eile öösel taipasin niikuinii, et önn on üürike ja ebareaalsuse etalon. aga siiski tean, et seekord on teisiti.

ees ootab paar head teost veel. önneks.

kiisukiisu

oeh, kallid lugejad, äkki oskate teie mo muret vähe leevendada vöi aidata.

teen juttu kodusaarekass Nupsikust (emane lõigatud pikakarvaline isend) (mitte segi ajada Tartus resideeruva noore elukaga), kes hiljuti keskikka astus ja 7 aastat vanaks sai. tuli preili neljapäeval pärast öist kadunudolekut tuppa, oli igati reibas, ent siis vajus ära ja vaevu hingitses paar päeva. sülle vöttes avastasin, et köhuga midagi korrast ära, uriseb ja sisiseb ja põtkib, kui teda sealt katsuda. oli üleni kuum, pages toa kõige kaugematesse nurkadesse ja hingeldas seal, et keegi jumalaeest teda kätte ei saaks.

läks paar päeva mööda ja juba laupäevaks olid kassil jalad all - liikus õues, käis ise söömas, hüppas aknalauale ja muu trall. õhtuks jooksis reipalt juba õues ringi, nillis grillkana jne. pühapäeval trallis ka õues kinni kui hakkasime märkama, et tüüp kaabib lillepeenraid iga 5 seki tagant ja istub ning ajab asju. keegi fämilist viskas nalja, et "jaja, Nupsikul on kõht lahti," kuniks me seda kõik siis uskuma hakkasime. lähemal vaatlusel (aa ei, mitte nii lähemal ka) selgus, et ta kaabib ja istub niisama, midagi tehtud ei saa. a väga muretseda ei osanud - noh, pehmemat toitu, koort ja säärast, okei.

samal õhtul (olgu mainitud, et süllevõtmist kannatas juba ka) haarasin ta ettevaatlikult sülle, noh, kasse ikka nunnutatakse, kui tundsin esikäppade lähistel kõhu all mingit peopesasuurust moodustist. ühest küljest tegin paanikat, a teisalt natuke rahunesin - käes, see siis talle valu tegigi. sai selgeks, et esmaspäeval kohe marss arstile.

eile õhtul siis käisimegi arstile näitamas, millest loom muidugi suure stressi sai. arstionu arvas, et küllap ta sai kusagilt löögi, samas verd polnud, tõenäoliselt mingi tömbi asjaga, mida mina muidugi uskuda ei tahtnud. käisin välja versiooni, et äkki sai ussilt või heri-/mesilaselt hammustada. arst arvas, et ka see võib võimalik olla. samas ei süübinud me väga sellesse teemasse ja nendesse sümptomitesse. samas ei välistanud härra veterinaar ka kasvajaversiooni, mis meil teravalt mõtteis kraapis, iga loomapidaja suurim hirm. aga ta ütles, et kui kasvaja, siis enamasti on kassidel need pahaloomulised....

veitsa rahunenuna tulime koju. muidugi olime unustanud, et tüüp ei saa ju ikkagi end kergendada ka, samas ei olnud see enam silma jäänud paar aega ja liivakastis tundus ka nagu eritisi olevat. niisiis vaibus teema eile õhtul...

..et täna minu murtsemise peale taaselustuda. arst küll rääkis, et andke puhkust jne, et küll paari päevaga mädast see "muna" kõhu all lõhkeb. eile tundsin tõesti, et see on väiksem kui varasemalt. täna hakkasin jälle katsuma ja oli kuidagi kuum taas. ja see "paise, muna" oli kuidagi jupistunud - natuke sain vaadata ja avastasin, et see on ülemise rinna ümber ja natuke ka vasakpoolse käpa poole (mingi tükk eraldi).


mo teooria kohaselt sai ta ussilt hammustada, mis selle paiste ajas ja mürk neerude tööd halvas. aga eks näis, vaene loom, viime nüüd essal võimalusel tilguti alla.

vot. nii.

Monday, 20 June 2011

the bay

aga võib-olla kõik, mis on varjatult hea, ongi õige. kui oleks mingi hea ja õige konstant, millega määratust mõõta. võib-olla.

on tõsi, et seda blogi on kirjutatud erinevatel aegadel erinevatele inimestele, ilmselt, kuigi eelkõige kategooriasse notes-to-self.
aga sina, kellele ma neid ridu kirjutan, ma arvan, et sa tajud seda mingi väikse keha(või aju-)rakuga. ma, mudugi, et saa seda kunagi öelda (sulle).

[---]

hoian kinni. kinni.

seekord.



Sunday, 19 June 2011

nii jõuti mu eelmisesse blogisse:

menstruatsiooni algust unes nägema, kassiga vanatüdruk (!!), selgroog valutab raske hingata, noahaav sõrmes, jänku iuss, ime kella. kodu, arveldus mured, zavoodi ulme, kirjalik õpetus õpetus seinale kuida käia ja olla wc, triin semiootika blog, topeltmõrv tartumaal, tartu blogi kass mid semiootikud, eneserahuldamine unes, optimaalne riigiteaduste tunniplaan, hing hõljub tuhastamine, sügis hiinas, elu alaskal... aitab küll. nüüd kõik ruttu mu eelmist blogi otsima!

Friday, 17 June 2011

rööm

häid asju peab saladuses hoidma, sest - jah, ikkagi, iialgi ei tea, millal otsa saavad.

veider, et alati tulevad üllatused alati sealt, kus neid kõige vähem..., saan juba poole lause peal aru, kui geniaalne lause sellest morfeerumas oli. vana hea "ära eelarva" hitib jälle täpselt seal, kus seda kõige vähem (olgu, liialdan) oodata oleks osanud.

see, et mulle meeldib mõelda ja mõttes olukordi läbi mängida ning seejärel unustada JA kui ma ühel hetkel jälle konstateerin, et nonii, on jälle SEE hetk... seda pole juba ammu juhtunud, eredam mälestus on 10.klassist ühe klassivennaga, kes end tänase päevani on pildil hoida suutnud.
aga nüüd on peaaegu jälle. mõni asi on puudu ja segane, aga asja kohta päringud kinnitavad, et.. uskuma ei pea, lootma ka mitte, võib lihtsalt kulgeda rahus ja eks aeg annab arutust.
lihtsalt elagu superrändomlused. et neid oleks elus.. ei, rohkem mitte,

selle juurest jõuan mõtteni, et mis kuradi pärast inimesed komplimenteerides ütlevad, et "oeh, sinusuguseid võiks rohkem olla!" ühest minust ei piisa? ja kloonida ma ka ennast ei tahaks lasta. vist. ei tegelt ei.
piisab sellest, et nägin üksöö unes, et käisin doonoriks ja neil õnnestus mult verd kätte saada isegi (eeldus: veel leitud - täidetud!). ja ma olin nii õnnelik, et ma isegi ei märganud, kuidas mult kaks korda lubatud kogus verd võeti. olin nii õnnelik, et kepslesin pärast vastavaid protseduure omal jalal ringi, nutisin õnnest, tänasin kõiki ette ja taha.

(sest päriselt ma verd anda ei saa "sul on liiga väiksed kitsad veenid" põhjusel. vähemalt mõni aeg tagasi, kas poolteist aastat tagasi või midagi sinna lähedale. ja see on kurb. et noh, ma paaniliselt kardan veenivereandmist ja ma nii hirmsasti tahaks enesele tõestada, et ma tegelt saaks hakkama ja tegelt ka võtke mult verd vähemaks, et sääsed mind ei sööks nii palju. null reesus positiivne veri pole lihtne olla. kui see ikka on nii*. a kui on, siis mu verd nagunii praegu väga ei vajata, jõuan veeni kasvatada küll).

aga arvamist on palju, tundmist on palju, mõtlemist on palju. tänuvõlga on ka, ainult et ma nüüd pole kindel, kelle ees. võib-olla ühe vana hea sõbra, võib-olla iseenda, võib-olla mõne teise sõbertuttava, a võimalik et ka mõne kõrgema jõu, sest noh, iialgi ei või ju teada.
aga ma lihtsalt arvan, et miski pole enam kaugel.

ja enese üle on mul ka hea meel, see inimene, kes minust vist üsna üleöö saama hakkas, meeldib mulle palju rohkem,
aga eks elu õpetab.
a kino peab ikkagi saama edasi ka!

nüüd aga palun üks õlamassaaž, sest kontoritöö väsitab ja ahjaa, ma nüüd käin tööl ja kolm korda võite arvata, kus ja mis ma teen.

* ma ei saa oma veregrupis kuigi kindel olla, sest haigla tervisekaardis on küll kirjas null reesus positiivne, aga tookord doonorikatsel öeldi jumala kindlalt, et A (reesust ei määratud näpuotsakaga (jaa, kallid nilbikud, jaa)). mine sa võta kinni, kumba siis usadaldada, kuigi
tõenäoliselt ega tervisekaart valeta, kui just pole toimunud ootamatut pööret, aga ma pigem kaldun arvama, et ei ole, sest sääsed armasvat nullreesusplussi kõige enam ja mina vana kõigi sääskede (ja muude putukate) lemmik!

ps! read more nupp ei ole kuigi tulemuslik ega riviili midagi uut. lihtsalt hoiatasin, et pärast pretensioone poleks, heh

töötöötöö

tööpäeva kulgemise verstapostid on raadio täistunniuudised. ja neid, uskuge, jagub. ma kunagi ei kuula, mis seal räägitakse, süvenen alati pärast vastavaid rekogniseeritud signaale jälle  töösse või maja peale lällama või Piretit segama ja juba ongi järgmised uudised. sest uudiseid kuulen ma ju ümberringi majas.

aga hea on. hea on pärast kahte telefoniintekat ja kahte kirjutud uudist korraks istuma jääda ja mõelda, et oh, teeks veel. ja siis rattaga läbi vihma koju sõita.

asjad on nii samad, a samas nii teistmoodi kui viis aastat tagasi.

nojah nii jah.

Monday, 13 June 2011

hitch a ride*

tjah, ei julge enam mööda Emajõge jalutadagi.

tihti küsime küsimusi, millele vastuseid teame. a lihtsalt selleks, et küsida.

asjad settivad üha selgemaks.

valikud saavad tehtud.

veel jäänud minna õige vähe, vaid üks määratu samm.

üks lõik on otsa saanud.

olen aus. enda ja sinu vastu.

...and you will be someone else.

i wish nothing but the best

tahan kõike, mis on päris. tahan kõike, mis on hea. isegi kui ma häid ja päris asju väärt ei ole (vahel). ma ei tea, kas tuleb päev, mil ma normaalseks hakkan või jäängi önne&röömu ja pörgu vahet swingima. ma olen seda umbes viisada seitsekümmend viis korda toonitanud, et pörgut peab saama, muidu pole elu. aga kurat küll, kellele siis meeldiks silmi peast nutta ja halada.

loodan, et mingitki lunastust toob töölkäimine. kuhu ma nüüd kolmapäevast lähengi, kui kõik nüüd tõesti nii läheb, nagu ma mõelnud olen, et võiks minna. mulle meeldib igast plaanikesi ja võimalusi genereerida, a samas olen alati teadnud, et kõik läheb nagunii vastupidi, et mis ma siis üldse pead vaevan. ainult kohustusest kaaskodanike ees. et kui ma ütlen, et mul pole aimugi, millal ma tulen. et kas see rahuldab teid? mingilgi määral? ei? ja? ei ju ometi. önn ju ka ei küsi, et millal tulla sobib. või minna.

üsna lühikese ajaga on üsna pikk tee läbi käidud. ja muidugi ka seda, et tiinekaiga hakkab löppema möne aja pärast, tjah, veel ongi loetud nädalad. a senisest "mis sünnipäev, mis pidu" plaanist on ikkagi midagi koorumas ja tundub, et midagi ikkagi vist toimub. kui head inimesed kokku saavad. ma väga vaeva näha ei viitsi ja kuhugi sõita ka vist mitte. üldse tundub, et mingid väärtused on nõnda ümber hinnatud, et polegi väga vaja praegu iga päev eri geograafilises punktis olla. märk võib-olla sellest, et vanaks on hakatud vaikselt jääma.


mingi kell peaks ärkama. a selleks tuleb enne ilmselt magama minna. ja jääda ka. palderjanitabletid, kus te olete? nüüd, kus teid vaja.

muud juttu ka, et mul on vist sääseallergia. iga kord, kui mõni neid tõbrastest mind jälle hammustanud on JA ma isegi ei süga, läheb see koht megapaiste ja. ja üleüldse vihkan väga siiralt ja südamest neid tõpraid.

olles käinud teatris, vaadanud ära kaks üsna jaburat filmi, veel ühe masside poolt armastatud telesaate ja lugenud poolteist raamatut, ei anna enam normaalsemat juttu rääkida. ega normaalsemaid mõtteid mõelda.

Thursday, 9 June 2011

it's written all over your face

a see, kui ma kirusin, et inimesed on ikka ussid küll, oli ilmselge vale vangerdus inimestega suhtlemisel. eks ikka läheb aega enne 9 ja pool kuud, kui sellest aru saada. nüüd olen targem. elu õpetab. ülikool ka natuke.

selle terviseks tahaks ma kõigepealt vähemalt poole pleilisti jagu muusikat ära kustutada. siis veel mõned telefoninumbrid (mis õnneks telefoniparandusega enivei kaovad). ja mõni rituaal äkki veel, mis praegu ei meenu, sest

ma peaks hoopis arvestuseks õppima, mitte siin unelema. päev kuidagi kadus käest ja jäin öisele õppimisele lootma. mis aga feilis täie raha eest. aga see oli nii tore feilimine, et mul on nii hea meel, et veel nii ehedaid ja siiraid ja häid inimesi mu ümber on.

ühel kaugel hetkel meenusid mulle jälle kõik need jamad, millega siin veel enne tegelema peab, kui suvi päris tulla saab. aga sama kiiresti lendasid need peast minema ka. nüüd ma siis istun, elu on helge ja hea, päike juba tõuseb ja
olen konspektist lugenud kaks sõna jälle ja lasen mõttel kakssada mõtet eemale triivida. päris norm.

aga eks ma homme või kunagi heietan, kui essa aasta ametlikult lukku saab.

it's those tiny little sparks



countdown: 36 (!!) days left.

Tuesday, 7 June 2011

some much love, so little hate

ma ei tea, kuhu mu pudeliavamisskillid kadunud on, aga üldiselt luban end parandada! (šampuseavamises mulle endiselt vastast pole, te ainult proovige!)

et mis valu neil eksidel ikkagi ussitada on? või üldse - MEHED, milles asi?

mulle meeldib küll, kui mind kuulatakse, a veel rohkem meeldib mulle, kui mind kuulatakse JA vähemalt sama palju vastu mölisetakse ja mul ei ole kogu aeg tunnet, et kui ma nüüd vait jään, siis on vestlus lõppenud.
mulle meeldib pingutada, aga mitte üksi.

kui ~12tundi tagasi ma ei teadnud, mis palavusest kõik räägivad, siis nüüd on minu toas ka ametlikult palav - üle 20 kraadi ja heast jahedast pesast on saamas jahedapoolsem saun. ja õues on absoluutselt võimatu ilma külma joogita. et noh, aitäh, kuumus - ma olen niiii loid ja lähen kell pärast kolme magama. sest ka täna ei tulnud asjalikolemine hästi välja, a küll ma homme teen tööd ja näen vaeva. vist. äkki. jah!

aga muidu on hea, saardeminekuaeg hakkab ka kätte jõudma, tahaks teha päris tööd ka ja näha päris vaeva. äkki siis saabub ka (hinge)rahu.

päeva kuldsed sõnad muidugi härra tundmatult:"maailm on rõve. kõik on armunud" lisan: kõik sebivad kõiki.

ma arvasin, et me oleme sellest üle.
tiinekaiga lõpeb 19 päeva pärast. cheers!

unistama - end uniseks tšillima



Monday, 6 June 2011

"Sa võiks savisaarele vihmavarjuhoidjaks minna, demagoogia on käpas juba"

tuleb tunnistada, et mulle ikka meeldis, kui mehed majas olid - et oleks alati keegi, kes moosi-/kurgipurki avaks, elektri-/veenäite vaataks ja noh, niisama mul ka poole päevani magada ei laseks ja vahel siga ja tõbras oleks. kuigi ma nende kahe tõpraga koos elades end kordagi seaks vihastama ei pidanud.
ja siis ja siis ma niiii väga tahtsin üksi elada. olles nüüd peaaegu pool aastat üksi elanud, tunnen kohati, et ajab ikka hulluks küll. ei viitsi üldse normaalsel ajal ärgata ja nõud seisavad ka vahel liiga kaua kraanikausis, sest kappidesse nad ei mahu ja ise süüa teha ka kogu aeg ei viitsi üleüldse.

peas on rohkem mõtteid, kui siia üldse kunagi jõuda võiks. a olen mõelnud, et peaks end kirjutamise suhtes jälle kokku võtta üritada püüdma.
aga selle asemel korjan siin oma seitse asja kokku (loe: ipod ja kaamera) ja lähen õue maid ja ilmu avastama. kell on 4:31.

Sunday, 5 June 2011

shut up, just shut up*

tsiteerin Linkin Parki (ja teisigi klassikuid ilmselt: don't know who to trust, no surprise. klišee ei ole, aga ainus, mida ma eales palunud olen, on usaldus. ja ausus. aga seda on vist palju palutud.
asju vaagida nii- ja naapidi tuleks, et äkki on "kuidas sina külale, nõnda küla sinule" või kuidas see oligi?
iga asi on kahepoolne, a vahel ei ole ka. vahel nad ussitavad niisama.

vahel mõtlen, et ei tea, kas naised (ja mehed ka tegelt) üldse saavad aru, mida nad selle "välimus pole oluline, tähtis on ikka sisemine ilu. kui inimene on seest ilus, kiirgab see ka välja" all mõtlevad. või tihti vist öeldakse, sest nii peaks olema?
a mis mõttes ei ole oluline, muidugi on! aja no kui ei ole klassikaliselt ilus inimene (mis minu silmale päris tavaline on), siis armud ilusaks! 

sain täna mingist idiootsest testist vastuseks, et mind peaks köitma pahapoisid. a ma kusagil kunagi skandeerisin, et ei, mulle ei meeldi ei rebelid ega paipoisid, vaid lihtsalt veidrikud ja tõprad. sõna selle peale! 
edasised kommentaarid oleks vast mitte eriti pädevad, sest kui ma nüüd mõtlen, millised mehed mind hetkel rohkem kui teised planeedi olevused köidavad...skaala varieerub! 

vahepeal on vaja (põhi)tõed uuesti üksipulgi läbi käia, vastavad muudatused läbi viia või lihtsalt fakte konstateerida. kõlab justkui oleks siililegi selge. äkki ongi?

rohkem öelda ei tahtnudki.


* nostalgiat aastast 2003. polnudki nii ammu?

Thursday, 2 June 2011

you've got the love

license to chill on pähe ja sõrmedesse ja jalgadesse ja igale poole löönud. siin on praegu nii tore ja igasugused "tahan saarde" ja muud jutud jäävad ära. muidugi, pisukest vaheldust ja keskkonnavahetust ja -vaheldust oleks võib-olla tarvis, aga mitte rahu. mitte veel. kool on ammu läbi ja kõik muudkui küsivad, et mis ma siin siis veel teen.
arvan, et hakkan lihtsalt suureks kasvama.
aga mul on siin tõesti hea.

vana hea "lähme korra viisakalt teatrisse" lõppes ikka alles varavalges kontsadest valusavõitu jalgadel koju tatsamisega, Tartu kesklinn on ikka masiivne, olles seljatanud õige kentsaka olukorra, ei juhtu just tihti.

aga hea on tõesti

Sunday, 29 May 2011

see on see on see..

..ehk carpe diem (, my ass!) ehk mu sees on (nii) suur önn.

konstateerin fakti, et hakkan vist hulluks minema. ja kui ma kohe ei kirjuta, siis unustan ja magan kõik peast minema. aga köigepealt tuleb teekord kaardistada (nii sportlikust (jejejeah!!!!) huvist). statistika huvides siis 3+5,5 (arvutage siis, körgem mate).

see päike siin töuseb ja loojub ja paistab kuidagi eriti veidrate nurkade alt, sest ta paistab siia tuppa ko-gu-aeg, on mul tunne, aga ei tea, kas on öige.

ma ei tea, miks mu sms-draftides söna 'jalgratas' oli, küll aga tean, miks seal nüüd sada muud söna on.

ehk lugu sellest, kuidas lihtsalt Toomemäeavastamisest sai retk 'tunne oma kodulinna'. kuidas jalad mind kodu asemel varahommikusi ronge vaatama viisid, avastama, et Taara pst on maailma (loe: Tartu) ilusaim tänav, et tänavad ei ole üldse nii pikad, kui nad tunduvad, et Laulukaar on ikka alles, et järgmine kord mind nönda kutsuvale Jänese matkarajale minna, et see väike haisev mülgas seal vist too Supilinna tiik, et linnud töesti laulavad nönda kaunilt. ja et kodu on ka olemas.

Hiie, ma tahtsin sullle öelda, et Hiie tänav on üks ilmatu pikk tänav, aga pean täna kahjuks sönu sööma (sest muud mul süüa pole ja poed avatakse täpselt nii hilja, kui ma juba õndsat und magan). töin ennist paralleele kuidas Eesti end läbisirgeldades-sõites peopesasuuruseks muudab. sama on Tartuga. vöi ma arvan lihtsalt, et täna on see hommik, mil tänavad lühikeseks saavad. (ps, Hiie kooli hoov on armsaim, mida tean.)

nüüd ma tean, et viimane lahing Tähtveres Tartu vabastamiseks peeti 14.jaanuaril. aasta oli siis ei rohkem ega vähem kui 1919.

ühtäkki olin jöudnud....köigi arvestuste järgi oli kodu igatahes lähemal kui Lauluväljak. et mis möttes, kust see sinna sai?! päike oli hingematvalt ilus ja mul tunne, et viskaks murule pikali vöi.. önneks polnd see juba eos hea möte. kolmeaastatagusest jalutuskäigust Inksuga sinna oli meeles, et mingi tee viis jöeni ja seal kusagil oli mingi liiv.

 könnid ja könnid, aga jögi vastu ei könni. aga eks loll könnib ikka nii kaua, kuni ta löpuks vastu tulebki. enne, kui ta tulla jöudis, jöudsin mina, loll linnalapsestunu möelda, et millal see rohi ikkagi nii pikaks kasvas, et kus ma elanud olen ja huvitav, kas emanögesed on sama pehmed kui kunagi siis, kui mina veel väike olin. olid küll!

enne seda, kui jögi töesti vastu tulla jöudis, jöudis Jänese matkarada mind kutsuda. aga kutsega ta seekord piirdus, mo jalad seda tatsama täna ei läind. küll aga tuli tödeda, et mülka aka Supilinna tiigi ääres on töepoolest metsik linnulaul.

ja siis ta tuli, kus ta pääses - the almighty Emamjögi. ja siis... ma pidin önnest löhki minema. sest linnud laulsid nönda ilusasti ja kalad sulpsasid vees ja pardid üritasid end körkjatest läbi ujuda ja kalamehed püüdsid kala ja kui ma poleks teisel pool jöge olnud, oleks ma ilmselt juttu tegema läinud (te olete ägedad!). ja päike päike päike ja rööm mu sees aina kasvas, et ma saan mööda oma lemmiklinna lemmik Emajöe kallast jalutada ja mul ei ole kuhugi kiiret ja mul on nii hea.

ja siis mu röömu veitsa rikuti - jalutas vastu öige kurja olemisega vene tädike, kes mu käest kella küsis ja kui aru ei saand, et ütlesin, et 6 läbi natuke, haaras ta mo käest ja vaatas ise kella ja siis täna öige viisakalt. gggrrrrgghhhhhhhh.

kodutänavale selga pöörates (oli veel vaja) tunudus mulle, et auto ei söitnud mitte paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, ise teades, et tunnen Laia tänavat nagu oma taskut ja jumalaeest, et see on ühesuunaline. mööda Jaanit Laia poole tatsates, automüra kuuldes ootasin taas, et auto tuleb teiselt poolt. sealt, kus ta tulema ei peaks. ootamatused, ma armastan teid!

ja vaatamata sellele, et ma kohe üldse hommikuinimene ei ole (vastav särk ju skandeerib ka seda!), meeldivad mulle KOHUTAVALT väga säärased varahommikud. mötlesin mis mötlesin, aga välja mötlesin, et hommikud on lihtsalt SUUREpärased siis, kui ma ei ole vahepeal magama läinud. (päike on juba körgel)

sirelid öitsevad.

ma ei tea, mida mu jalad nüüd selle peale homme ärgates ütlevad. aga ma olen önnelik ka puhatud. karmavölg (selleks korraks!) tasutud. höissa!

Friday, 27 May 2011

mulle tundub, et ainuõige viis funktsioneerumiseks praegu on kas kuulata kahte teatud albumit või vaikust. muudmoodi kohe üldse ei saa.

Thursday, 26 May 2011

License to chill

miski asi hakkab nüüd läbi saama. tõdemus, et ma semiootikutega nüüd umbes viimast korda akadeemilises õhkkonnas kokku puutusin, hakkaks nagu.. kohale jõudma. abiturientide koolilõpumelanhooliat kõrvalt vaadates ma mõtlesin, ei, jumalaeest, minuga seda enam ei juhtu, ülikool on midagi muud, ma ei ole nagunii ühede ja samade inimestega päevad läbi ninapidi koos ja miks mul on vaja midagi taga igatsema hakata.
aga siiski, juba oma esimese ülikooliaasta lõpu ukse lävepakul ma mõtlen nüüd, et issarist, nüüd oligi see päris viimane kord.

miks ma poole sügissemestri peal erialavahetuse mõtteid tõrjusin ja üleüldse raske südamega selle protsessi läbi käisin oli see, et ma nii kiindusin neisse inimestesse oma ümber. nüüd küll tean, et nad ju ei kao ja neid muudkui tekib juurde (isegi, kui ma sellest ise ka päris hästi aru ei saa).

ma peaks hoopis röömustama, et esimene aasta nüüd läbi saama hakkab ja eksamid on läbi ja nüüd ma võin hõisata, et license to chill aeg on TÕEPOOLEST nüüd siin ja praegu ja ma ei oska olla. on jäänud küll mõned read paberile visata, aga üldjoontes kellaajaliselt mind keegi kuhugi minema enam ei sunni.

ja üleüldse, ah, mis neist inimestest üldse!

AH, mis SEE nüüd oli?

Wednesday, 25 May 2011

"sümptomatisatsiooni semioos. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust). oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke."

õhtul lähen praktiseerima ühte teatud meelelahutuspessa. siis, kui võib lõpuks ometi öelda selle lause, mis nii kaua meelel-keelel-südamel olnud.

Kood

Kood on vastavus, mis ühendab sõltumatuid maailmasid - paneb kokku midagi, mis omavahel ei oma mingisugust pistmist (füüsikalis-keemilised seadused ei ütle, et need asjad peaksid seotud olema). Koodprotsesside puhul on tegemist äratundmissuhtega. Koodid on seotud mäluga ja see mida ära tuntakse peab olema mälus. Mälu on teatavate koodide põimimine. Märk ise ei ole asi, on suhe, Koodidest rääkimisel räägime põhimõtteliselt nende suhete omadustest. Koodsuhted on nii üldised, et võime neid sisse ehitada asjadesse, mis ei ole elusad. 


Koodil üks justkui pole tähendussuhet, see kaasneb töötegemisega. Kood on püsiv pärandumise kaudu. Miskit on niisugune ajaloolistel põhjustel, mitte füüsikalis-keemilistel põhjustel. Me saame modelleerida kood-seoseid samamoodi nagu füüsikalis-keemilisi seoseid. Kirjeldada formaalsete keelte kaudu - nende, kus tähenduse abivalents on minimiseeritud, vastavused on ühesed. Sellega kaob kirjeldatav tähendus. Üks-ühele vastavus ei viita millelegi. Erinevus loomuliku keele ja formaalse vahel on analoogne elus ja masinliku vahel. Mõlemas kehtivad koodid, kuid ühes puudub semioos. Koodid on pärit elusa poolt.


Elu põhineb koodidel. Koodid on niisugused vastavused, mis kujunenud ajalooliselt ning on lokaalsed reeglipärad. Koodi püsimiseks peab teda alaliselt taaslooma. Minimaalne märgiprotsess eeldab vähemalt kahte koodi.

Tuesday, 24 May 2011

Vcr

fakt: ma kirjutan murtud südamega POOLE paremini kui muidu. ja üleüldse annab õnn põhjust olla ja lootus annab.. kuidas see lause nüüd oligi?
tuuseldasin vanas blogis vanades failides ja ooo kui loominguliseks see suur südamevalu, mis mind möödunud sügis-talvel hittis, mind muutis. naljakas ainult, et kõige hullemate aegade koha peal on null märget.

nüüd on ka omad rõõmud ja mured, suured mured, aga need pole need.
mitte et taga igatseks, aga elu on muutumas liiga ühetasapinnaliseks.
ma ei teagi, mida teha, et suuri tundeid jälle tunda. peaks vist tagasi maailma astuma.
(kuigi mind üks kinnisidee on tabanud ja lahti ma sellest enam ei saa. KUIGI jälle - täna on juba parem, homme natuke ägisen ja ülehomme ei tee teist nägugi).

toimub elus täpselt nii palju, et sess saab varsti läbi, veel jäänud mõned asjad ja juba võibki süümekateta (mitte et neid praegugi TEGELT väga oleks) jalad seinale visata.

samas kui sügisele mõelda, siis vähe sellest, et kevad uus sügis, et miskine ring on täis saanud, jälitavad mind mõned seiklused ikka veel. ja kas äkki jäävadki? kas on tarvis? kas on siis väga vaja?

aga muidu on tarvis kirjutada mõned essed - mõni ülikooli tarbeks ja mõni muudel eesmärkidel. on tarvis end kokku võtta jälle ja kuhugi suunas vaatama hakata. nüüd ei saa ju enam vabanduseks tuua, et ah, sisseelamine.
kõik on hoomatav. uskumatult hoomatav. ja nüüd ma suudan jälle.

ma arvan, et kell on pool 5 hommikul, on vist aeg.
täna olen eelmise suve saladus ja nostalgia.

nii palju on head, mida tahaks jagada.

nii vähe on reaalsust.

nii palju on öelda.

nii palju.

Friday, 20 May 2011

Milles konks?

Coco Chanel alustas kabarees - alusta oma edulugu Mainoris.

ja see reklaam ajas mind oi kui naerma. tjah, vastavalt ikka oma tasemele. vähemalt saavad ise aru. ja nüüd jätke TÜ rahule!
E: ja kes oleks uskunud, et der Tank selle taga on. olen pettunud veitsa.

Pärnu, oh Pärnu, küll sul on parklast ikka huvitav arusaam - keset kõnniteed vastav MÄRK ja "3h tasuta". kas jalakäijatele ka siis vä?

ah, hea on kodus olla.

Thursday, 19 May 2011

Back to the roots

..ehk milleks ma selle blogi üldse tegin. (Hiie, ära nüüd karju)


ja veel


ja veeeeeeel



ja Leenu, These New Puritans - Time Xone oli see lugu.

palju õnne, kallis emme!

sul on ilusad silmad

ma saan aru, et on kevad ja järgnev jutt võib nüüd sinna frigiidse vanatüdruku jutu auku minna, aga siiiiriõusli, kallid eakaaslased, mis värk teil nende lastega on? kas ma olengi juba rongist maha jäänud? et tegelt vist on 19-20selt juba normaalne lapsi saada. ja mina, 30selt, küsin ikka veel, et what the hell teil arus on, nii noorelt kohe või? ma vist ei kasva kunagi suureks, aga...
NO kuulge. feissbukki oma titeootuspiltidega igast jumala nädalast ka ummistada ei tasuks. "20.nädal:P:P" "näe, cm on kasvanud, 21+2". okei, vaatad edasi, seinalt karjub vastu "musiga 10 kuud:P"  ugh!

hääküll, pühendan end parem haridusele.

Wednesday, 18 May 2011

päeva nael: "Evelin Ilves aitab taaraautomaatide abil koguda raha lastele". tsiteerin:"Täna algab heategevuskampaania, mille raames paigaldatakse enam kui 140-le taaraautomaadile üle Eesti  heategevusnupp, millele vajutades saab pakendite eest tagastatava raha anda laste toetuseks."

ja siis ma mõtlesin, et huvitav, millised inimesed seda teeks. tudengid, ju, ilmselgelt mitte. ja millal inimesed üldse taarat ära viivad ja miks. mina võiks kuhjata taarat lõputult kuuri ja kuna mul enivei pole transporti, et seda ära viia, võiski see sinna jääda. kolimiseni. (ma muidu leidsin kuurist suure musta kilekotitäie taarat)
meil kodus saares see (taara) koguneb garaaži ja noh, paljukest seda ikka tekib. ja siis vahel viiakse ära ja vastu saadakse tšekk naeruväärse summaga. et noh samas, miks mitte siis seda annetada.

aga ikkagi ikka kuradi irooniline annetusviis. 

ja siis veel see ja see. ja selle suhtes tundsin end (ka) natuke puudutatuna.

ps, sain kiita mahlaka (aga mitte labase!) kirjastiili eest õppejõult. skoooooooor! 

see ka hea, et ut-s vikipeediat ei põlata, nagu meid gümnis ikka manitseti, et "jumaleest ärge vikit usaldage!!1"
aga heh, kuidas saaks ut vikit põlastada, kui ta ise seda arendab (nt võiks ma järgm semester võtta ainet 'vikipeedia' ja ise vikit teha. aga heh, ma vist ikka pole (veel) väga teadlasetüüpi.
enivei ootab mind infokanali analüüs, mille tarbeks kavatsen ohtralt vikit kasutada, tänks hästikonstrueeritud ja kompaktse infi eest, never poleks ise viitsinud kogu materjali ise kusagilt karupe*sest välja otsida (tegelt oleks küll, aga kellel seda aega siis on).