Friday, 24 July 2015

Kolimine

Kuna ma olen maailma kõige püsimatum isend, siis teatan, et kolisin jälle blogiga - seekord siis Wordpressi. Seda tegelikult sel lihtsal põhjusel, et kuna ma WP platvormiga nt Semiooni kodukat haldan, siis mugavam oma blogi ka seal hoiustada. Niisiis - vajuta SIIA!

Monday, 13 July 2015

Harmoonia vs segadus

On päevi, mil ma olen enesega täielikus harmoonias. Isegi siis, kui kell on hommikul viis, päev ja öö on vabad, aga und ei paista mitte kusagilt. Selle unerežiimiga... on nagu on. Õnneks on suvel sellevõrra lihtsam, et enamasti ongi ainult töö ja vaba aeg. Ja mõned muud kohustused veel. Aga muidu... õnnis turvaline stabiilsus. Nii, nagu mulle tegelikult meeldib. Jah, ma pean täitsa ausalt tunnistama, et kuigi mu hing ihkab aeg-ajalt ikkagi seikluste ja pöörasuste järele, ei armasta ma peaaegu midagi rohkem kui turvatunnet, stabiilsus ja vaikselt kodus pesas konutamist. Heaküll, mingiaeg hakkab mul kindlasti igav ja tahan ringi tuuseldada, samas pole mul viimasel ajal koduskonutamise vastu ka midagi olnud. Varem, kevadel näiteks, kartsin ma seda nagu tuld. Tuuseldasin ringi, kohtumine koosoleku järel, õhtuti väljas linnapeal... Ja kõige selle keskel tundsin ma end meeletult õnnelikuna.

Sest mul on minu inimesed. Sõbrad, kellele saab igas olukorras kindel olla. Sõbrad, kes kell viis öösel lohutavad, et ka kõige rohkem sassis unerežiim saab ükskord korda. Et ka minu unistused täituvad. Mõned nädalad tagasi tunnistas üks sõbranna, et tema näeb mind rahuliku ja tasakaaluka inimesena kriisisituatsioonides. Näiteks ajal, mil ma eelmine aasta uues kohas tööd alustasin. Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama ja küsisin, et kuidas ometi. Ma tean, et ma olen alati tahtnud olla selline, nagu ta mind kirjeldas... Jäin mõtlema, et kas ta miskipärast ideaaliseerib mind või ma alahindan end. Mul on tunne, et tõde on kusagil poolepeal. Sellel inimesel lihtsalt on harukordne oskus näha inimestes head ja väga head ja seda neile ka öelda, aga samas mitte liialdamata. Ma tean, et ta suudab asju ka väga objektiivselt näha. Ja ma olen selle inimese üle väga õnnelik ja nii tänulik.

Ja siis on need päevad, mil miski ei jookse, klapi, meigi senssi. Ma vihkan oma tööd, elu, režiimi - kõike. Kõik, mida ma teen, mida ette võtan, millest unistan, tundub... mitte küll just mõttetu, aga mitte piisav. Mulle tundub, et kõik igal pool on minust edukamad. Paremad. Ilusamad. Targemad. Püüdlikud. Ja ma olen nende peale hirmus kade. Sest mina tahan ju ka olla edukas. Ma püüan endale meelde tuletada, et eelkõige tahan ma olla kõiges, mida teen, õnnelik. Aga neil hetkedel ma ei teagi, mis mind õnnelikuks teeb ja kas see on piisav. Kas see, et ma tegutsen vastavalt oma võimetele, ikka on piisav. Äkki see on allaandmine? Ma pole neile küsimustele veel vastuseid leidnud. Seniks loen need lihtsalt pahadeks päevadeks, mil tööd on olnud liiga palju, väsimus on mäekõrgune ja pea muudkui valutab.

Minu õnneks neid halbu päevi väga palju pole. Kui miski tusatuju jälle peale tuleb, panen aga sarja mängima ja unustan halvad asjad ära. Muidugi, ehe näide jälle turvatunde ja stabiilsuse otsimisest - ma ei ole veel uusi sarju vaatama hakanud - kuniks mu lemmiksarjadel uusi osi pole, vaatan nende vanu hooaegu juba eiteamitmendat korda. Aga see lihtsalt on minu turvaline tagala. Küll ma neid uusi sarju ka kunagi avastama hakkan.

Samamoodi on tegelikult praegu elus ka. Kõik on turvaline ja hea. Mitte küll ülemäära roosamanna. Aga lihtsalt... stabiilne. Mu hing küll ihkab põnevust ja miski minus ütleb, et eks ma varsti jälle pahandusi otsima hakkan ses suures põnevusejanus.
Õnneks algab mul kohe-kohe puhkus. Ongi jäänud veel üks tööpäev ja siis... tervelt 20 päeva puhkust! Puhkust alustame preilidega Peipsi äärde sõites, kus peatume armsa Herzi hoole ja armastusega renoveeritud Mesi Tare külalistemajas. Ma olen seda juba päris tükk aega oodanud ja vot see saab alles elamus ja seiklus olema!

Aga enne veel paar mõnusat päeva Tartus. Heade ja ilusate inimestega toredates kohtades. Pärast seda natuke puhkust Saaremaal, Intsikurmu ja... ongi august käes. Mis seal salata - kui ma nüüd suudaks end kokku võtta ja hoolega mõne projekti kallal töötada, oleks lausa põhjust huviga sügist oodata. Ma sain koolist ja kooliga seotud asjadest nüüd õnneks kuuajalise puhkuse, st tervelt kuu aega ei kohusta mind üle selle kollase kivimaja ukseläve miski astuma. Küll aega tuleb usinasti organiseerimis- ja kirjutamistööd teha. Sellega seoses meenuski, et lubasin tegelikult juba eile õhtul ühte aruannet kirjutada. Ja siis veel ühte artiklit. Ja... oot, kuhu kadus õnnis stabiilsus?

Kirjutamiseni!

Sunday, 21 June 2015

Puhkusest toibudes

Ma ei tea, kuidas ikka juhtub nii, et üldse ei kirjuta siia midagi. Igatahes - vahepeal oli puhkus kaheks nädalaks. Neljandal juunil põrutasin Saaremaale, kus oli küll üsna tuuline ja jahe, aga see-eest oli übermõnus jalad mõneks ajaks seinale visata ja mitte midagi teha. Sai maal käia, sai rannas lebotada, hoovis ainsas tuulevaikses põõsastevahelises nurgas päikest püüda, kalal käia ja kala süüa jne.

Tagasisõitu lükkasin muudkui edasi. Mul oli vaja juba 10ndal tegelikult Tartus tagasi olla, et hommikul ühele koosolekule tõtata ja edasi Pärnu väljasõidule, aga ma otsustasin, et see pole nii oluline. Niisiis jõudsingi hoopis tagasi 11nda õhtuks. Ja puhkus jätkus! Tol õhtul käisime Egeliga Truffe'is söömas (nom, part, nom, aga kahjuks jäi ikkagi Chameleoni omale alla, mida emaga Kuressaares söömas käisime) ja Gen-is Avoid Experimenti ehk I Wear* Expertimenti ja Avoid Dave'i laivil. Viimast nägin ja kuulsin päris essat korda laivis, aga no niiiiii khuul oli!

Elu veeres täiega edasi. Järgmise päeva hommikul (loe: lõuna paiku) käisime preili Helly Kittyga veidi päikest püüdmas ja traditsioonilisel pitsamaukimisel. Õhtuks sättisime end Veini ja Vine ette pleedide sisse ja unustasime endid veini limpsima. Kus mul geniaalne mõte tekki Haapsallu minna. Mõeldud-tehtud! Ainult selle vahega, et hommikul ma sest plaanist eriti vaimustuses enam polnud. FB kommuunis keegi laupäevasel päeval muidugi ei liikunud ja mõte läbi Tallinna ümberistumisega tundus... tüütu. Nii ma siis jõudsin juba käega lüüa ja M-le kirjutada, et ei mina tule kuhugi. Aga siis hakkas ikka natuke piinama, et mis mõttes, mul on puhkus ja ma passin kodus või. Niiet hüppasin õhtupoole ikkagi tunne-oma-kodumaad bussile ja kolistasin läbi Paide, Türi, Rapla (!! ma polnud seal päris-päris ammu käinud)-Risti Haapsallu, kus ma polnud oh jumal... pea 10 aastat käinud.

Haapsalu oli megamõnus! Vaatamata sellele, et veitsa jahe oli, ikkagi väga meeldis. Esimesel õhtul veinitasime mere ääres (mille pärast ma sinna ju läksingi!) ja tutvusime veitsa kohaliku ööeluga. Mulle kõik väga meeldis, eriti koht nimega Aed, kus vabas õhus mängis DJ mussi ja tüüp saksofoniga peale mängis. Hästi meeldivad sellised asjad! Ja see kõik toimus kell neli hommikul. Ja kell kuus hommikul oli meie Tornikesest ka seda kuulda veel.
Teisel päeval avastasime kohalikke kohvikuid, jalutasime kohtades, kus ma ammu-ammu käinud polnud, promenaad on näiteks imeilus! Ja õhtul sõitsingi tagasi.

Aga kes arvas, et sellega ringitrippimine lõppes, siis ei. Veel enne aga käisime arsmsa Helly Kitty lõpetamisel teisipäeval ja õhtul veitsa tähistasime ka. Mmmm, ma juba igatsen neid lihapirukaid...
Kolmapäeval sõitisin Tallinnasse, et... ei, see on veel saladus. Sellega seoses pajatangi järgmisel nädalal lähemalt, aga veel ei tea, kas alguses (enne pühi) või pärast. Eks ole kuulda.

Neljapäeval käin ülikoolis teaduskonna dekanaadis ühel hirmus põneval koosolekul, aga sellest on ka veel vara rääkida, mis me seal korraldame. Aga sellega seoses olekski kiiresti vaja kiiresti plaane pidama hakata, sest juba ülejärgmisel neljapäeval on uus koosolek. Novot, sinna see suvi lähebki. Aga mul pole eriti selle vastu midagi, sest ma arvan, et ma sain puhata piisavalt. Ja kui kõik nüüd eriti ägedalt läheks, siis ootab juulipuhkuse ajal midagi eriti toredat ees. Noh, mõni tore festival nagunii.

Aa, ja õhtul tõmbasime veel Semiooni esimese tegutsemisaasta otsad kokku. Et ma pagana pihta ei unustaks, et majandusaasta aruanne tuleb esitada augustis hoopiski (milline geenius). Igatahes, vaatasime minevikku ja vaatasime tulevikku. Eks näis, mis siis saama hakkab...

Kuna mul on veits tunne, et ma sõnu pastakast juba vaikselt välja imen ja tööpäev ka kohe-kohe lõppeb, siis siinkohal lõpetan kirjutamise. Lisaks heameelega pilte ka, aga need on kahjuks mu isiklikus arvutis (jaaah, mul on jälle töökorras arvuti ja veel täitsa uus ja äge!!! jeeee!). Niiet tõmban siin tööl otsad kokku ja kihutan Inksuga lõunale. Või on see dinner pigem?

Monday, 25 May 2015

Ausalt ja südamest

Oi, appi! Ma pole nii ammu kirjutanud jälle. Tõtt-öelda pole mul eriti meeleski olnud, et mul blogi on, ja see on üsna hämmastav, sest netis surfan ma ju ikka töö tõttu päris palju ringi.

Asi võib olla selles, et tänan küsimast, elus läheb kõik üsna stabiilselt hästi. Mul oli küll vahepeal tunne, et ma ei saa üldse aru, kus või kes ma olen. Konkreetselt selline tunne oligi (või on siiani?), et ma ei tea, kes ma olen ja mida ma teha tahan.
Minuga on olnud juba üsna kriitilisest teismeeast saati see, et ma olen teadnud, mida ma tahan (teha). Sel ajal kui teised jäätiseputkas või muudes teenindus-toitlustusasutustes oma esimest taskuraha teenisid, asusin mina tööle kohalikus ajalehes ajakirjanikuna. Ses suhtes kasvasin ma vist päris kiiresti suureks, sest kuidas sa teisiti lehes töötades saad, kui kogu päriselu su ees lahti rullub ja sa seda maailmaparandaja kombel kajastama pead.

Sellest ajast saati olen ma üsna kindlalt teadnud, mis on need asjad, mida mulle teha meeldib. Peale lehes töötamise käisin ma näiteringis ja muusikakoolis hääleseades ja õppisin vaikselt isegi üksi laval värisedes esinema (peaaegu). Peale selle laulsin veel kooris, tegime mingiaeg meediaõpetuse kursuse raames kooliraadiot, proovisin kätt lavastajana (vahel isegi üsna edukalt), vedasin õpilaslehe toimetust ja veel ja veel asju, mis praegu kohe hoobilt meelde ei tulegi. Osade õpetajate jaoks oli see isegi okei, et ma tundides ei käinud ja erikokkulepetel mingeid asju tegin. Ma olen neile siiralt-siiralt tänulik. Ma sain ise kasvada, ise asju teha ja proovida.

Muidugi ma tegin vigu ja ei meeldinud kõigile, sestap poleks ma oma matemaatikaõpetaja pärast peaaegu kooli lõpetanudki. Oi, mul on siiani meeles, kuidas ma päris viimasel järeltööl olin ja ikka üldse olukorda ära ei händlinud, sest mul puudus igasugune matemaatilise loogika ee... vaist ja võime. Ja ega ma eriti ei tahtnud ka. Mulle siiamaani valmistab põrgupiina asjade tegemine, mida ma ei taha, milleks ma pean end sundima. Eks mul sellepärast see bakakraad veel üsna kaugel terendab ka, et mind keegi otseselt siin ülikoolis ei torgi tagant. Saan oma "mitteilmunud" ainetele kirja, ja läheb uue ringiga edasi. Aga ka siin lastakse mul muid asju teha, ja lausa tunnustatakse.

Täna avasime FTÜKiga (filosoofiateaduskonna üliõpilaskogu) oma teaduskonna tudengitele puhkeruumi. Miski, mille nimel me - oo klišee-klišee - terve aasta tööd tegime, eriti viimastel nädalatel.. Ja nüüd on see tehtud.
See periood oli kohutavalt pingeline. Kahjuks tuli ette ka pettumusi iniemstes, aga ma püüan õppida seda, et kõik ei ole ühtemoodi head. Kõigi väärtushinnangud ei ole samad ja vahel isegi mitte sarnased. Aga ma ausalt, ma püüan seda mõista ja seda aktsepteerida, sest kust mina tean, mis inimeste tegelikud põhjused on. Ja teisalt - tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Tasub hinnata head ja hoida head inmesed enda ligi, ja nende vastu samamoodi hea olla. Ma olen maailma kõige tänulikum neile inimestele, kellega meie koostöö sujus. Kes end ise appi pakkusid. Kellega koos me selle ära tegime.

Ütlesin enne Silviale, et uskumatu, et see tehtud on. Ta küsis vastu, et kas on tühi tunne ka juba. Vastasin, et pagana piha - ei ole ju! Esimest korda on kõik kuidagi teistmoodi.. hoopis vastupidi. See oli ju alles algus. Tulemus on ju käegakatsutav. Minul ja ligi 2000 teisel tudengil on peaaegu igal ajal võimalus puhkeruumi minna. Ma tean, et mu armas Mendelejevi tabeliga tass ootab mind seal riiulis. Et wifi ühendub automaatselt (:D). Et mul (meil) on vastutus. Jah, millegi eest vastutamine pole peaaegu kunagi nii hästi tundunud.
Ja Semiooni eest vastutada on tore. Aga selle puhkeruumiga on kõik kuidagi teistmoodi...

Seekord ei olegi nii, et ma olen saanud teha seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha (orgunnida-orgunnida ja veelkord orgunnida), aga siis saab sündmus läbi, lava pakitakse kokku, esinejad sõidavad minema, publik hajub öhe... ja jäävad vaid mälestused, heal juhul taasesitataval kujul.
Seekord on see käegakatsutav. Ja tõesti, nagu ma enne ka ütlesin - ma loodan, et see on vaid algus. Tõepoolest, töö mõttes on see küll algus. Ma loodan, niipalju kui kaugele mul on võimalik töötada (plaanid igatahes on uueks sügiseks päris laiahaardelised), et ma suudan anda oma panuse, et see ruum elama hakkaks.

Mida ma selle käigus õppisin - alati ei ole parim võimalus lasta kellelgi enda eest ära teha, isegi siis, kui sulle see kinni maksta lubatakse. Ehk et kuidas meil tekkis Silviaga geniaalne mõte, et me ei küsi sponsorlust, ei, me isegi ei lase dekanaadil enda eest caterigi kinni maksta - me teeme ise! Ja tadaa - tulemus on siin:





Ma olen meie üle niiiiiiiiii paganama uhke, et me 3x väiksema eelarvega toime tulime! Ja toitu jäi veitsa üle isegi (kuna rahvas ei tulnud nii palju kui ootasime, aga mis siis!)

Avamisüritus ise oli armsam kui ma ette kujutada oskasin. Dekaan, prodekaan ja dekanaadi juhataja kiitsid meid nii väga... teate, seda on nii raske sõnadesse panna, kui väga see korda läheb, et nad meisse nii hästi suhtuvad. Meid tunnustavad. Meiega arvestavad igasugu nõukogudes. Kui palju me teha oleme saanud. Ja mul on hea meel, et varsti see jätkub ja loodetavati veel-veel intensiivsemalt. Ma võin juba praegu öelda, et ka tänu minule on Eesti kõrgharidusmaastik milligrammi võtta parem. Või ägedam, ei teagi. See on minu jaoks nii tohutult oluline ja missioonitundega asi.

Sestap mul oligi ses projektis kaasa üüa hästi tore, sest esiteks: ma sain midagi teha. Teiseks: ma sain midagi kasulikku teha. Kolmandaks: ma sain midagi kasulikku teha ja sellest võidavad kasu ka teised.
Sellised asjad teevad mind õnnnelikuks.

Ja sellised: täna, väsinuna tööle jõudes, kirjutas meie praegune esimees, et võitsime veel ühe lahingu seoses ühes nõukogus esile kerinud probleemiga. Pai mulle, et ma oma õiglust taga nõudsin ja raiusin, et nii ei saa, et ma viitsisin uurida, miks (mu jaoks on viimasel ajal eriti väga tähtis, et kõik oleks vettpidavalt argumenteeritud, ainult nii võidabki lahinguid).

Dekaan küsis täna mult ja hr esimehelt, et kui palju ftükindus nädalas/kuus aega võtab umbes. Me konkreetsete vastusteni ei jõudnudki, aga ma jõudsin mõtteni, et kui ma midagi tahan, siis ma teen, ja kui ma tahan ja teen, siis ma tunde ei loe. Ma ei planeeri aega. Ma lihtsalt teen nii palju kui jõuan. Mingihetk maksab see kätte, sest piir tuleb ette ja siis võin vinguma hakata, tundub teistele vist. Eile nt võitlesin selle vastu, et pool tundi varem kodust välja tulek ON väga suur ajakaotus. Teiste jaoks võib tunduda see vahepeal natuke arusaamatu. Ma ise aga püüan end kusagilt distsiplineerida ja kuhugi mingid piirid tõmmata. Sest muidu lähen ma lihtsalt katki. Praegu neid ridu kirjutades olen ma olnud ärkvel juba üle 20 tunni, ja mulle tundus juba kella nelja paiku korraks koju kohvi jooma ja kassi toitma minnes, et päev on olnud pikk. Aga - kõik need positiivsed emotsioonid mängivad selle tagasi.

Vot. Mõnus!



---

On veel üks teema, mida mitmed mu sõbrad ei mõista. Et miks ma teen nii palju vabatahtlikku tööd. Et miks ma töötan öösiti. Ja eriti veel selleks ,et selle kõrvalt teha tööd, mille eest mulle sentigi ei maksta.

Ma ei saa öelda, et aga proovige ka või et, klišee-klišee, kogemuse pärast. Te ei usuks mind ju niikuinii.
Mu kõige lihtsam vastus sellele on: do what you love, love what you do. Kui see kõik mind (veel?) ära ei elata, siis vähemasti on mul tunne, et ma teen midagi, mis mu õnnelikuks teeb. Et mul, kui nüüd suurelt öelda, on, mille nimel elada ja hingata.

Vot, ja siit koorub ka järgmine probleem - meie, karjäärinaiste viga on see, et me seame endale töös kõrged nõudmised ja eesmärgid, milleni tavaliselt ka küündime. Sarnased nõudmised teisendame ka armastusse. Ja siis mõtleme, et miks isiklikus elus miski ei suju. Miks keegi ei suuda sammu pidada. Aga paraku vähemaga ma leppida ei suuda, taha, oska. Aga küll ma õpin.

--

Kus nüüd kukkus kirjutama. Ma tahaks veel kirjutada aususest & õiglusest ja sellest, mis tunded valdavad mind blogimaastiku teisi blogisid lugedes... noh, teate võibolla isegi, millest räägin. Aga ma ütlen vaid, et mul on hea meel, et minu pesa siin säärane salajane on.



Tuesday, 5 May 2015

Let it happen

Ma arvan, et oleks paslik midagi vahepeal kirja saada. Ma olen tegelikult nii mõnegi tähtpäeva siin blogis maha maganud.
Näiteks sai mul hiljuti tööl aasta. Ja seejärel uues kodus aasta. Ja aasta mu viimasest Tudengipäevade festivalist sai nüüd ka kohe kindlasti.

Sellest aastaringist olen ma elanud pea pool aastat kusagil sügavas mugavustsoonis. Eriti praegu. Mul on nii hea ja mugav oma roosas mullis olla, et ma lausa kardan sellest välja astuda. Aga ma tahan, ma tahan nii väga, et keegi mind sellest välja tiriks. Ma tahan teha asju, mille peale ma praegu mõtlen, et "noooo, never ever ever". Ma ju mäletan küll seda tunnet, seda võrratut eneseületuse tunnet..

Samas olen seda saanud viimase aasta jooksul küll ja enamgi tunda. Kas või näiteks see, et ma ei karda enam eriti paljusid asju. Ma kartsin vanasti meeletult pimedust, et keegi kusagilt nurgatagant tuleb ja... Nüüd peksan ma rõõmsasti koridoris magavad tüüpe välja, kartmata, et keegi kallale tulla võiks; elan kõrvuti mustlaste ja venelastega, kartmata nuga saada, sest seda võib nagunii igav pool saada; tormata appi nuga saanud tüübile, kartmata (võõrast) verd, HIVi ja mida kõike veel. Pühapäeva varahommikul ärkas minus selline emalõvi, kelle olemasolust mul polnud aimugi.

Aga rääkides hullusest, siis seda see eelmine nädal oli:
esmaspäev algas elu essa osaletud Mälukaga, kus, vau, üllatus-üllatus, saime 94 tiimi hulgast lausa 8. koha. Õhtu kulges edasi Ööulaupeoga.
Teisipäeval pidasime FTÜKiga koosolekut, tulime ühele vingele ideele. Õhtul käisin Luulevabadust kaemas, sest ei saa olla ju nii, et ma ei lähe.

Kolmapäeval algas tõeline hullus - ärkasin üsna hommikul, käisin FL nõukogust, tulin tööle. Töölt otse läksin Tallinna bussile, mis viis loomaaeda Turovskiga ekskursioonile. Vau! Lihtsalt vau! Vaatamata külmale ja väsimusele õpetas see nii hirmus palju, pani hoopis teisest perspektiivist asju vaatama. Natuke üks neist "mugavustsoonist väljas" asjadest, muidugi. Tartusse jõudes tormasime Egeliga palgapäeva tähistama ja uusi Eesti käsitööõllesid Gambrinusest soetama. Nomz!

Arvasin, et jõuan enne õhtust möllu ikkagi tukastada, aga kus sa sellega... Aeg läks liiga kiiresti ja juba oligi aeg Vironia korpi peole minna Vaikot kuulama ja hiljem linnapeale volberdama ühes Möku viimase peoga. Tuleb tunnistada, et õige vara lõppes see pidu mu jaoks meeletu külma tõttu, sest endiselt soojalt riidesse panna ei oska. Ma ei õpi ses osas küll mitte kunagi. Igatahes pool 6 olin juba kodus ja kuna ligi 40 magamata tundi tiksus, oli aeg kerra kerida.

Et kõigest 6 tundi magada tööle roomata (miks küll nii vara ärkasin, mul praegu ei meenu - töö oli ju alles kl 17). Jällegi magmata öö...
Päeval sain sõba silmaele taaskord kõigest üsna vähesteks tundideks. Käisin Tudengilaulu kaemas, aga ilm oli kehv ja.. aeg taaskord kadus. Õhtuks oli plaanis deit Inksuga. Ja vot, kus see oli alles õhtu... Igatahes kiirabi ja politsei autode vahelt tuli leida tee tööle, aga enne läksime läbi Alisa poolt, et mu kätelt veri maha pesta, kiired viinashotid võtta ja tunnine uinak teha. Pärast shotti igatahes magasin momentaalselt nagu nott. Et ärgata paanikaga üles, et olin äratuse kinni pannud ja tööpäevani on aega pool tundi. Mille peale Alisa hõiskas, et "aga ma ju teadsin, et sa jõuad poole tunniga tööle küll, tahtsin, et sa kauem magada saaks." Eksole. Sõbrad teavad!

Tööpäev oleks mu äärepealt murdnud. Kuna ma oodatud telefonikõnet terve päeva jooksul ei saanud, asusin internetti läbi kammima. Tultult. Kui pärast ühte arvatavat õiget smsi lõpuks rahu sain, kukkusin kell 1 voodisse ja magasin end lõpuks täitsa välja.
Järgmisel päeval selgus, et sms läks valele inimesele ja olin jälle nullpunktis tagasi. Õhtul tuli Alisa külla.
Täna olen jälle tööpostil.

Novot.

Kaks lugu lõppu ka:

Sellega seoses meenus mulle pühapäeval juhtunu. Loodan, et saadakse õiglane teenitud karistus. Fui..

See räägib iseenda eest...

Monday, 20 April 2015

I remain

Ma tahaks olla Peeter Paan, ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha tööl käia, ma ei taha ise raha teenida. Ma tean, et nii palju asju räägib sellele vastu ja tegelikult ma ikkagi naudin sõltumatust. Ma tahaks lihtsalt teha tööd, mis mulle vähe rohkem meeldib kui praegune. Ja tegelikult poleks mul vabakutselise Hunt Kriimsilma elu vastu ka midagi.

Aga vot. Esimest korda elus.. ei, esimest korda viimase 10 aasta jooksul on mul tunne, et ma ei leia elus oma kohta üles. Ma olen 8. klassist saati elus teadnud, kuhu suunas ma liigun, miks ma mida teen. Jah, isegi ülikoolis semiootikat õppides ma teadsin, miks see vajalik on. Aga vot, nüüd enam ei saa aru. Ma isegi ei suuda end veenda, et see ära lõpetada ja paber kätte saada. Ma lihtsalt ei suuda ega taha. Ma ei taha enam raisata aega, mille arvelt ma  võiks midagi muud teha. Midagi, millest oleks praktilist kasu. Miks keegi peale mu enda sellest aru ei saa ja mulle ikka "ah, lõpeta ikka ära" juttu ajavad? Ma ei hakka siia ühtki ratsionaalset põhjendust tooma isegi, millest ma tegelikult aru saan. Ma lihtsalt tahan seda emotsiooni siia kirja panna. Kui väga ma ei suuda olevikus üldse orienteeruda.

Aga vähemalt olen ma viimase põlve vanakoolikas ehk 2012. aastal sisseastunu ehk viimase põlvkonna hüvede nautija. Mul on vähemasti tagavaraplaan, kui kõik muu peaks vett vedama. Kahe aastaga jõuaks nii mõndagi veel teha. Sealhulgas ellu viia suurepärase lõputööidee, mis mul eelmine nädal metsas jalutades tuli.
Mingi perspektiiv nagu oleks jälle tagasi, aga samas ma tean, et see on vaid mõttena hea.

Ma arvan, et kusagil sügisel sai see alguse. Ma arvan, et ma põlesin lihtsalt läbi. Umbes oktoobri või novembrikuus olin ma oma tegemistega nii ummikus. Juhtisin organisatsiooni, korraldasin semiootika sügiskooli (mis siiani on üks suurimaid väljakutseid mu jaoks), töötasin veel IC-s pressiesindajana ja saabus PÖFF ka, kus vabatahtlik olin. Tegelikult ei ole ju palju. Ahjaa, karjääripäeva tiimi olin end ka lubanud. Järk-järgult hakkasin tegevusi vähendama ja tere, siin ma olen - on kevad ja ma ei tee mitte midagi. Ja mul on selle pärast nii niru olla. Sest et.. mul on nii palju vaba aega ja ma olen nii õnnetu. Ma saan küll selle vaba aja sõpradega veeta, mis tähendab seda, et seitse päeva nädalas ma kas olen õhtuti tööl või võõrustan sõpru või käin ise külas või väljas. Nädalavahetused on eriti hullud - pärast paaritunnist und otse tööle. Vot, nii palju vaba aega!

Aga see on viinud mind arusaamani, et mul vist on loomekriis. Mul on nii palju asju, valdkondi, mida ma tahaks, millega ma tahaks tegeleda. Aga ma lihtsalt ei oska kusagilt otsast pihta hakata. Ma ei saa vist aru sellest ka, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ma ei oska end kuhugi pakkuda, ma ei oska end müüa. Aga samas ma tean, et ma olen hea, kui hea ma olen, millist potentsiaali ma paigalseisuga raiskan. Ja võibolla lähen ma varsti nii rooste, et ei oskagi varsti enam midagi teha. Gosh, ma tean isegi seda, mida ma veel ei oska, aga mida ma tahaksin väga osata. Ja ma tean, kuidas ma selle saavutan. Lihtsalt, ma ei oska prioritsiseerida. Ma ei oska otsustada, kus ma parasjagu ollla tahan, milliseid oskuseid omandada. Mul on päris mitu plaani, mis aga kõik saaks alguse sügisest.

Tahaks hirmsasti midagi teha, aga no ei oska... loomekriis on selle asja nimi vist.

Sõnaga, on aeg taas enese vastu aus olla.